Elu muutub üha kallimaks ja paratamatult tuleb ka sisseoste tehes üha enam vaadata kauba hinda. Tundub ju väga lihtne, et mine ja osta odavamat (allahinnatud) kaupa. Paraku see pole mõnedele inimetele sugugi nii lihtne.

Mina näiteks ei suuda osta odavat kaupa, isegi kui kalli kauba ostmine käib mulle üle jõu. Kui läheksin letilt võtma odavat kaupa, siis tembeldan ma end sellega vaeseks inimeseks. Esiteks ma ei tea, kas mõni tuttav ehk näeb seda. Vaatan küll vasakule-paremale ja selja taha, kuid kunagi ei või kindel olla. Heakene küll, kui ma ka võtaksin kiiresti ja märkamatult odava kauba oma ostukorvi ja ükski tuttav seda ei näe, siis keegi näeb ju ikka. Aga kassasse jõudes tuleb ikkagi kõik see kaub avalikult enda ette laduda. See on juba aga sama hea, kui enda valik häbistamine ja vaeseks ning luuseriks tembeldamine. Seda ma üle ei elaks!

Ei salga, et selline elu on raske ja olen hakanud otsima kaugeid nurgataguseid poode, kus käib võimalikult vähe rahvast. Seal näeb mind heal juhul vaid müüja ja tema pilgu ma kuidagimoodi elan üle. Paraku on sellistes poodides sortiment kesine ja nad asuvad kaugel (elukoha lähedal seda ju ei tee!).

Kahjuks kui elukallidus ühe jätkub, siis võib selline elu üha raskemaks minna. Tegelikult ongi juba läinud. On päevi, kus olen raha kallile kaubale ära kulutanud ja söögi jaoks polegi enam midagi. Aga eks selline elu nõuabki ohvreid ja parata pole midagi. Ise olen süüdi. Ega ma kedagi teist ei süüdistagi. Elu ei peagi kerge olema. Ja ega ta polegi.

Väga rahuldustpakkuv on tarbida kallist (normaalse hinnaga) kaupa. See näitab sulle, et oled edukas ja "valge inimene". Küll see on ikka hea tunne! Selle tunde vastu ei vahetaks küll midagi.