Lugejate sõnul ei tohi õpetajad lastes tekitada komplekse, hirme ja suhtlemisraskusi
Tänases Päevalehes jagab kogemusi ja mõtteid Tallinna Kesklinna Põhikooli lapsevanem Ave Laas praegu kirgi kütval erakoolide rahastamise teemal. Laas rääkis oma lapse loo, miks valiti kodulähedase kooli asemel erakool. Lugejad väljendavad alljärgnevalt enda seisukohti.
"Olen ühe enda lapsega sama läbi elanud: laps ootas suure õhinaga kooli, aga esimese õppeaasta lõpuks oli saanud temast endassetõmbunud ja tervisehäiretega väike vanainimene. Tollal ei olnud erakoole, muidu oleksin ehk samuti erakooli valinud. Aitas aastaks koduõppele jätmine ja seejärel klassi vahetus. Lapse hirmud säilisid veel aastaid ja nägime kurja vaeva, et laps koolist ei põgeneks. Kõikide laste närvisüsteem ei ole ühesugune ja lapsevanema asi on märgata muutusi oma lapses ning reageerida. Nõukaajast on meis säilinud mentaliteet, et õpetajal on alati õigus ja lapse asi on alluda. Aga ka õpetajad on ainult inimesed ja nii nagu kõigis teistes ametites, on ka õpetajate seas igasuguseid isikuid. On kuldaväärt koolmeistreid, aga on ka selliseid, keda tahaks lastest eemal hoida."
"Laps, kes hakkab õpetaja õiendamise või riidlemise peale nutma, ei ole kahjuks õigesti kasvatatud. Kahju, aga tänapäeva heaoluühiskond toodab nannipunne, kes kardavad kõike ja kõiki ning ei suuda enda eest seista. Samas olen lapsevanemana näinud piisavalt lapsi, kes on distsiplineerimatud mölakad momendini, kui keegi nende peale näiteks käratab või vitsa näitab. Mis teha - selliseid lihtsalt rahulikult seletamisega nö joonele ei panegi. Ära hellitatud ja nunnutatud inimesed, kes kodunt välja saades ja suuremas grupis nt koolis viibides enam käituda ja end positsioneerida ei oska. Samas, kui pool klassi ikka minema jookseb, siis sellise õpetaja eksistentsi antud koolis oleks saanud ju koostöös teiste lapsevanematega reguleerida. Aga noh, eks igaüks ise teab, mis lahenduse valib ja leiab. Ise üritan enda last kasvatada stiilis "nii karastub teras!" ehk laps peab nägema ja kogema elu kõiki aspekte - häid ja halbu, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi jne. Juhina näen, kuidas tänapäeva tööturule sisenenud ülikoolilõpetajad on kahjuks liiga eluvõõrad ja esimesi tagasilööke kogedes sisemiselt murduvad."
"Kulla lapsevanem, kui teie perel on sellised valikud, siis ei saa keegi seda pahaks panna. Kõik ei mahu marjamaale, suurem osa peab leppima tavalise karjamaaga. Kuid oma valikute eest tulebki maksta. Ei riik ega omavalitsus ei saa kõiki teie soove või tahtmisi arvestada maksumaksja raha eest. Riik ei peagi andma rohkem, kui võimalik ja seda kõigile võrdselt. Teie lapse erakooli paigutamisel ei saa ju sellest munitsipaalkoolist tükki ära võtta ja seda liita erakooliga. See kool oma kuludega jääb ju ikka sellisena nagu on, ka siis, kui teie laps erakoolis käib. Aga te tahate, et maksumaksja maksaks kinni nii ühe kui teise. See oli teie valik, olgu siis põhjused millised tahes ja sellega peate arvestama. Erakoolide karp, nagu väljendas end TTÜ rektor Aaviksoo, makstakse kinni täiendavalt sellele, mida tuleb niikuinii riigi ja omavalitsuse hallata olevate koolide ülalpidamiseks maksta. Neid kulusid ei võta ju keegi ära. See ei ole tort, mida saab lõikuda vastavalt sööjate soovidele. Kui rahastada erakoolide karpe maksumaksja rahast, siis tuleb see täiendavalt juba olemasolevatele teha ehk kulud on selle võrra suuremad. Teie jutt on emotsiooniderikas, kuid antud juhul ei saa emotsioonidele tugineda. See riivaks valdava osa lastevaemate ja õpilaste õiglustunnet, toimetulekust rääkimata. Nende lastevanemate ja õpilaste, kel puudub võimalus erakoolidele ja kes peavad tahes või tahtmatult leppima sellega, mida pakutakse. Midagi ei saa piiratud ressursside puhul teha nii, et see kusagil mujal mõju ei avaldaks. Erakoolid ei erine ju riigi- ja munitsipaalkoolidest ainult nime poolest. Nende põhiline erinevus ongi just rahastamises. Kui soovitakse midagi enamat kui tasuta hariduse omandamine võimaldab, siis tuleb sellega kaasnevate kuludega ka arvestada. Tahes-tahtmatult tuleb ka teistega arvestada. Me ei ela kommunismis, kus igale ühele jagatakse vastavalt tema vajadustele. Selle ehitamisest ei tulnud ju midagi välja. Või nagu Mart Laar tavatses öelda - tasuta lõunaid ei ole. Kõik tuleb nii või teisiti endal kinni maksta."
"Teate, ma olen täiesti nõus. Tallinnas on kool, kus on teatud õpetajad, kes on nn koolihirm. Ega õpetaja iga päev lapsi ei tümita, aga siiski korduvalt. Kuna minul on 3 last ja kaks on neist käinud samas koolis ja ka peretuttav on käinud samas koolis, siis jutud ja kogemused on samad. Kas on normaalne, kui õpetaja karjub keset tundi kõigi laste ees ühele lapsele, et ta on idioot, teisel päeval viskab lause õhku, et ahah jälle lähete vanematele kaebama jne. Seda, et vanem on käinud koolis õpetajaga rääkimas ja vahetanud kirju, siis hiljem on õpetaja tasunud sellega, et kogu klassi ees mõnitab seda last ja irvitab, et näe ema käis jälle pugemas. Neid näiteid on veel. Kas õpetajale on lubatud selline käitumine? Olen nõus, et tänapäeva lapsed on ülbemad ja teadlikumad, samas võin öelda, et ka õpetajad võivad käituda halvasti ja vastikult. Olen võtnud selle õpetaja osas sõna, aga üldine suhtumine on, et tegemist on kauaaegse kolleegiga, ta õpetab hästi ja meil ei ole ju kuskilt uut õpetajat võtta. Kas tõesti õigustab see seda, et paljudel lastel on koolihirm, kooli vastu vastikustunne? Jah, ta saab sellelt õpetajalt kaasa hea hariduse, aga mis hinnaga. Lisaks sellele saab ta kaasa kompleksid, hirmud, suhtlemisraskused."
