Lugejakiri: vähemuste kohtlemisest vabal maal
22. märtsi Õhtuleht kirjutab järgmist: „Ma ei ole mingi homofoob,“ ütleb rahvasaadik Erki Nool Õhtulehele ja imestab, miks tema kirjavahetus homoaktivistiga suureks puhutakse. „Kui nemad on nii õilsad ja õiglased, siis peaks nendelt küsima, kas neil on juhuseid, kus nad alaealisi lapsi on üritanud seksuaalselt võrgutada.“
Kui lugupeetud olümpiavõitja lubab endale sisuliselt tuua võrdusmärgi homoseksuaalsuse ja pedofiilia vahele, siis tahes-tahtmata meenub sellise mõtteavalduse peale tunduvalt laiemalt levinud anekdootlik arusaam, mille kohaselt sportlased olid mõistuse jagamise ajal ilmselt trennis.
Ent asi on naljast ju kaugel. Kui taoline jutt tuleks nn tavariigikogulase suust (nagu näiteks kunagine Kundla juhtum), siis võiks sellest ju veel aru saada. Aga valitsuserakonna eestseisusesse kuuluva ja Riigikogu komisjoni juhtiva isiku käest seda kuulda ületab mu taluvuspiiri. Kuigi rõõmu teeb see, et vähemalt paar Noole erakonnakaaslast (Pakosta, Ergma) julgesid avalikult öelda, et võib-olla läks ta öelduga natuke liiale. Tulles tagasi Kundla juhtumi juurde (jah, minu arvates on see oma ebaadekvaatsuses täiesti võrreldav Noole omaga), siis seal julges peamine asjaosaline pärast vähemalt vabandada. Eks näis, kas Noolel jätkub mehisust sama teha.
Kindlasti peavad osad seda kirjutist homopropagandaks – palun, vaba maa, nagu öeldakse. Mind näiteks ei huvita, mida inimesed oma magamistoas teevad, seni kuni keegi mind mu oma tuppa segama ei tule. Jah, ma nõustun osaliselt IRL-i ja ta pooldajate väidetega, et meie niigi nadi rahvaarvu silmas pidades ei peaks homoseksuaalsust propageerima. Selline kuulub ja ehk peabki kuuluma ühe euroopaliku paremkonservatiivse erakonna retoorikasse. Oma pere ja sõprade näitel olen ka väga lähedalt näinud nulltolerantsi homoseksuaalide puhul. Olen alati püüdnud mõlemaid pooli ja nende tausta oma lähedaste puhul mõista.
Samas tuletan meelde, et vabal maal elades kaasnevad üldjuhul ka teatud õigused, nagu näiteks sõna- ja koosolekuvabadus ning võimalus oma veendumusi välja näidata ja nende eest seista. Seksuaalvähemustel Eestis kahjuks väga edukalt oma õiguste eest avalikult võimalik seista pole, kui võtta näiteks vägivaldseks kiskunud paraadid. Veel kaks aastat tagasi kiskus taoline paraad veriseks ka Bratislavas. See võrdlus tuli mulle meelde eelkõige seoses eelmisel nädalal ilmunud uudisega, mille kohaselt on eurotsooni liikmetest eestlastest vaesemad veel vaid slovakid. Korelatsioon kodanike rikkuse ja tolerantsuse vahel on siinkohal ehk liialt meelevaldne, aga mingil määral siiski olemas. Ei meenu, et riikides mille poole me oma majandusarenguga pürgime, valitseks Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele sarnane viha vähemuste vastu. Lihtsuse huvides võiks homoseksuaalsuse ju siis juba ka seadusega ära keelata nagu meil siin eelmise riigikorra ajal oli. Või sarnaselt natsirežiimile nimetatud kontingendiga midagi veel hullemat ette võtta.
Leian, et ühiskonna tugevust on muu hulgas võimalik mõõta selle järgi, kui hästi või halvasti on kaitstud selle nõrgemad osad, kelle hulka loen ka seksuaalvähemusi. Kui vähemusi paremal juhul verbaalselt või halvemal juhul rusikatega jätkuvalt rünnatakse, tekitab see küsimusi meie ühiskonna arengutaseme üle. Verbaalsed rünnakud vähemuste vastu pole meie valitsuskoalitsiooni jaoks muidugi võõrad, piisab kui meenutada rahandusminister Ligi hiljutisi väljaütlemisi naiste suunal, keda palgalõhet ja ka poliitilist alaesindatust arvestades võib ju ka ühiskonna nõrgemaks osapooleks lugeda meestega võrreldes. Seega mis muud, kui vähem rumalat juttu, seltsimehed riigivalitsejad! Sest tavakodanikele suuremat sallivust soovida Eestis on aastal 2013 ilmselgelt veel liiga vara.
Õnnelikus heterosuhtes olev väikelapse isa.
