Lugejakiri: kuidas noor mees enda hajameelsuse tõttu vanaisa seniilseks pidas

Siin on üks aastatetagune piinlik sündmus. Loo tegelased on noor naine ja tema mees ning viimase vanaisa. Mees sõitis vanaisale külla, et vaadata, kuidas tal läheb, aidata jooksvates asjades ning lõhkuda puid. Naine magas veel, kui mees end minekule seadis, enne haaras ta veel külmkapist miskit söögipoolist: ühe jogurti, suitsetatud kanakoiva ja seljanka – purgisupi kiire kehakinnituse vamistamiseks.

Vastupidiselt kartusele, et vanaisal on olemine väga „sant” ja ta pole midagi söögiks lauale panna, oli vana mees ühepaja toitu teinud. Toit oli maitsev ja toitev – oma kaasavõetud kraami vaja ei läinudki.

„Ma jätan selle supi sulle, saad kiiresti teha sooja kehakinnituse, ei pea nii palju alati vaeva nägema,” lausus mees. Kanakoiba (just see suitsetatud vaakumpakendis ) pidas vanaisa „mõttetuks keemiaks” ja jogurtit veel hullemaks: „möginaks, kus on kokku löödud moos ja koor – milleks?” Vanaisa oli elu aeg „hea suuvärgiga” olnud, lausa „killumees”, aga viimasel ajal oli tal ikkagi selgeid märke lähenevast seniilsusest olnud. Täna oli aga kõik „ok” ja mees läks rahuliku südamega koju.

 Õhtune „kontrollkõne” vanaisa lauatelefonile lõi mehe päeval tekkinud hea tuju nulli: vana mees olevat veel õhtul hilja proovinud pannkooke teha ning need olnud eriti maitsvad selle purgisupiga – otse purgist ja pannkoogile. „Mida?! Ei teinudki suppi?!Pannkoogile..., kas sul süda pahaks ei läinud?” oli mees hämmeldunud. „Äh, tühja sest, mul mulla maitse nii ehk naa suus – kõik asjad ühe maitsega, pealegi lähevad keres kõik kokku nagunii,” vastas vanaisa tooniga, et edaspidisel jutul polnud mõtet.

„Miks nii sünge, kallis?” küsis naine mureliku näoga.

„Ah, ei midagi, taat on ikka päris lolliks läinud. Miks peavad inimesed enne surma lolliks minema, ah?!”

Naine kohmitses midagi külmkapist otsida. Vaatas siit ja sealt, tõstis, asju ringi, tegi imestunud nägu ja küsis mehelt:

„Ega sa õunamoosist midagi ei tea? Kuidagi ei leia üles teist.”

Mees oli mõtetega mujal: meid kõiki ootav vananemine ja seniilsus on ikka üks kole asi.

„No tead küll, see purk, mis vanatädi meile saatis. Oli veel „Seljanka” purgi sisse tehtud, silt ära võtmata. Selline hästi tume moos. Nämma! Ta oskab nii hästi moosi teha!”

Mees tundis, kuidas klomp hakkab kurku tulema, puna palgesse tõusma ja miskit hinge matma.

„Viisin vanaisale,” pressis ta läbi hammaste.

„Miks, kallike?! Sa ju tead, kuidas ma armastan õunamoosi!” oli naine natuke solvunud. „Kas tal siis omal pole neid enam järgi? Vanasti ikka oli ju.”

„Sina ju teda vaatamas ei käi! Mis tead sa seniilsusest? Ela ise 85-aastaseks, siis saad aru, miks tekib soov süüa äkki... seljanka purgist moosi!” ei suutnud mees oma ärritunud olekut varjata.

„Vabandust, kallis, tõesti raske päev oli, lähen teen ühe piibu, ehk vanatädi saadab veel mõne purgi,” silus ta olukorda ja läks välja suitsetama.

„Tegi „tünga” mulle! Ei tea, kes siin seniilne on?” mõtles mees eneseirooniliselt, rahunes veidi maha, aga otsustas siiski asjast naisele mitte rääkida. Kunagi hiljem ehk...

Praegu vajas asi seedimist, see polnud esimene kord, mees teadis, et selline hajevilolek ja kontsentratsiooni puudumine võis kurvalt lõppeda. No näiteks peale auto tankimist suitsu ette panek, bensiinipaagi kork sulgemata...Hirm tuleb peale, aga milles on asi? Kas on vaja tervisekontrolli minna? Mark maani! Vanaisa oli saanud kaheksakümnenda eluaastani arstiabita hakkama ja mina – ise alla kolmekümne – ei saa?