Lugejad: Lapsevanemad, kes tited täiskasvanute üritustele viivad, on ülbed ja lugupidamatud
Loomulikult MITTE — Esiteks on see lapse piinamine! Teiseks segavad nad teisi, kes on ka ürituse eest maksnud! Ning ei soovi oma raha eest kuulata võõra tite kisa! Lapse koht on lastetoas ja las temaga tegeleb hoidja. Miks peavad võõrad inimesed tasuta lapsehoidjat mängima!? See on palgaline töö Ning see silmakirjalik pseudohumanism a la “kas sa ei armastagi lapsi” lõpetage ära!
O tempora, o mores! — Tartu Ülikooli selle aasta ühel lõpuaktusel diplomite jagamisel suutis üks perioodiliselt vääksuv kisakõri paljudele olulist ning kordumatut tähtsündmust tüütavalt häirida. Rektor dekaaniga tegid mitu korda tähendusrikka pausi pidulikesse toimetustesse. Kahjuks tulutult. Saalis ei olnud kedagi, kes Jeeriku Pasuna saalist välja juhatanuks ja hoolitsev lapsevanem ei taibanud seda ammugi mitte. Tartu Ülikoolil on viimane aeg taastada kas nüüd just mõõgavõitluse ja ballitantsude õpetamise traditsioon, kuid käitumisõpetust on vaja ilmtingimata mingi ainega lõimida.
Ly — Olen perega koos olemise poolt, aga ainult seal, kus lastele mõeldud üritus on. Kindlasti ei tohi ühte keskendumist nõudvat üritust rikkuda kellegi röökimine ja vingumine. Kõigel on oma aeg ja koht. Minu arust on lausa lugupidamatu esinejate (eriti näitlejate) tööd segada ja pidavalt sehkendada muude asjadega. Kui oleme kultuuriüritusele tulnud, naudime seda täie rinnaga ja laseme teistel ka nautida. Eriti neil, kes seda meile pakuvad.
N36 — Kontserdil vm tasulisel õhtusel üritusel, mis ei ole “kogupererüritus” võiks väikelapsed (süle-ja kärulapsed) siiski koju jääda. Need, kes asjast juba aru saavad ja end ülal pidada oskavad, miks mitte kaasa võtta.
Koolilõpuaktus on üldse selline üritus, kus peaksid olema eelkõige laps ja vanemad, kes selle lapse kasvatanud. See on just selle lapse päev, ning kui võimalik võiksid nendel üritustel kaasas olla õed-vennad kes end jällegi juba ülal pidada oskavad, aga väikelapsed, kellele nii ülerahvastatud saal kui ka vaikselt paigal istumine on vastunäidustatud, võiksid perepeoga ühineda kodus. Nende jaoks ei ole õe-venna koolilõpetamises midagi arusaadavat, ning nendega kogu aktuse vältel tegelemine on tegelikult ebaaus lõpetaja suhtes, kelle elu üks tähtsamaid päevi see tegelikult on.
Kontserdile tullakse aga esinejaid kuulama, ja kui ma olen oma lapsed koju jätnud just kontserdi kuulamise eesmärgiga, siis ei taha ma mitte kuulata, kuidas ümberolijate tited tönnivad või kuidas oma koduse vabakasva(tama)tuse vilju üritatakse kiiruga kinni pista kõigi ümberolijate kontserdielamuse arvel. Liiatigi on ikka väga nukker vaadata kl 10-11 ajal õhtul vankrites kõveriti pikutavaid mudilasi, kelle vanematel on tingimata vaja sel moel lapsi solgutada. Väikelapse uneaeg algab siiski õhtul kl 9-10 ajal ning lapse magamise kohaks on tema voodi, mitte istekäru vm kandevahend keset valju muusikat, lisaboonusena sageli ümberringi suitsetavaid ja joovaid vara- ja hilisteismelisi.
Selliseid teemasid lugedes tundub sageli, et terve mõistus ja lugupidav suhtumine teistesse inimestesse, mis veel ca 10 aastat tagasi oli iseenesestmõistetav, on saanud täiesti mõistetamatuks ja järgimatuks sõnakõlksuks.
Rästik - Võrdluseks — Prantsusmaal veetsime palju aega restoranides. Õhtuti käidi seal restoranides suguvõsade kaupa, tihtipeale kolm põlvkonda — vanavanematest lastelasteni. Lausa lust oli vaadata vapralt noa ja kahvliga söövaid väikelapsi, kes olid lisaks veel nii uhkelt riidesse sätitud ja kes kõhu täitudes kadusid vaikselt laua alla mängima:) Ei jooksnud ega kisanud nad, tegelikult ei olnud neid üldse näha-kuulda. Vanemad-vanavanemad aga nautisid samal ajal õhtusööki. Tähendab, SAAB kasvatada juba maast-madalast nii, et laps ei sega ja häbi ei tee! Aga kui meil ei saa, siis tõesti — olge parem kodus ja kuulake seda kisa niipalju kui kulub.
