Lugejad: kui üks pool hakkab elama ainult lapse nimel ja teisel on elus ka muid aspekte, lagunebki asi koost
Täna avaldas Delfi Kaja Kallase arvamusloo sellest, kuidas varasemast vanemahüvitise süsteemist kirjutatud loost sai järg teemal: Naised, kas me mitte isadele liiga ei tee? Isadele liiga tegemisest ja lapse kasvatamise võrdsest osakaalust jagasid arvamust ka lugejad.
"Arvan täpselt samamoodi, et kui üks pool hakkab elama ainult lapse nimel ja teisel on elus ka muid aspekte, laguneb asi koost. Samuti on suur probleem nendega, kes põhimõtteliselt tööle ei taha minna isegi, kui laps on juba paar aastat lasteaias olnud. Elu peab olema huvitav mõlemale poolele. Mehed on parasjagu jahimehed, kes pidevalt otsib uut seiklust, kui vana muutub igavaks ja tuttavaks ja harjumuspäraseks. Ema, kes käib vähemalt trennis või sõbrannaga kohvil, saab juba uut informatsiooni, mida jagada ja oleme ausad, päevas 1,5-2 tundi teises seltskonnas hoiab huvi üleval," arvab üks lugeja.
"Meil olevat suur sooline palgalõhe. Isa kojujäämine toob ehk küll perele veidi suurema sissetuleku sel ajal, aga kuna isa panus pere eelarvesse, meeldigu siis see meile või mitte, on suurem, siis isa kodus olles tekkinud erialane seisak, ma ei räägigi langusest, võib tingida hoopis suurema languse sissetulekutes. Seega majandusliku külje pealt vaadates võib see olla nii või naa. Ma arvan, et kedagi ei pea sundima tegema seda, mida teised tahavad, veel vähem kedagi selle eest hukka mõista. Iga pere lahendagu omad probleemid ise ja otsustagu, kuidas on see neile kasulikum, parem ja rahulolu tekitavam. Keegi ei saa ega tohi tulla ülema, kuidas peab või kuidas oleks õigem. Seega ei tohiks ka see mehe lapsega koju jäämise sundimine olla teiste asi. Igaüks teeb paremini seda, mida tahab teha. Vägisi ei tohiks midagi peale sundida. See peaks olema iga ühe oma vaba valik. Sellepärast ei näe ma põhjust sel teemal meedias väidelda, mis on õige ja mis vale. Mõned naisolevused tahaksid üldse, et mehed oleksid lausa merihobu sarnased ja nemad tegeleksid ainult karjääriga. Võrdsusest on asi kaugel, pigem kaldutakse hoopis vastupidiselt räägitavale teise äärmusesse. Aga tulemus on meil ju näha - pidev iibe langus ja valguskiirt selles tunnelis ei paista kusagilt. Sellega ollakse isegi leppinud ja sellepärast siis pooldatakse ka sigimisvalmis tööjõu sissetoomist. Peaasi, et ise sellega tegelema ei peaks. Elu on ju nii üürike ja teha tahaks oi-oi kui palju. Aga sellest meil ju ei räägita," kirjutab teine lugeja.
"Ma võtaks kokku nii, et jah loomulikult on emal suurem side lapsega, aga suur osa pereprobleemidest saab alguse (paljude) naiste suhtumisest, et laps on MINU OMA. See sobib muide (koos kõige sellest tulenevaga) ka paljudele meestele. Muutused on siiski võimalikud. Muutused saavad alata ainult muutustest naiste enesepildis ja suhtumises (mis muidugi pärinevad lapsepõlvekodust ja ühiskondlikest hoiakutest). Hoolimata sellest, kas praegune olukord on ebaõiglane või kes selles süüdi on - muuta saavad seda ainult naised ise. Mitte riik, mitte tööandjad. Mitte keegi teine," mõtleb kolmas lugeja.
"Meid tapab absoluutne turvatunne, mille loob ühiskond kommunistlik poolsolidaarse pensionisüsteemiga, milles solidaarset pensionit saab ka see, kes pole solidaarselt pensionimaksjaid kasvatanud. Niisuguse pensionisüsteemiga riigis ei saa inimene käituda nii absurdselt ennast kahjustavalt, näiteks lapsed muretsemata jättes, et see mõjuks ta vanaduspensionile. Praeguse pensionisüsteemi loodud absoluutne kindlustunde illusioon tapab rahva hääbumise läbi. Kui pensioni kaotamisega või täissolidaarse pensionisüsteemi kehtestamisega vähendada inimeste kindlustunnet, hakkavad inimesed ise kah muretsema oma vanaduse pärast," on neljas lugeja veendunud.
