Lugejad Käärikust: "Näen siiani vaimusilmas Juri Lotmanit Kääriku hoovis oma jüngritega"

Möödunud nädalal kiideti Tartu Ülikooli nõukogu istungil heaks koostöölepingu sõlmimine ülikooli ja SA Tehvandi Spordikeskuse vahel. Lepinguga rendib ülikool Kääriku spordi- ja puhkekompleksi Tehvandile 50 aastaks koos kohustusega viia ellu koostöös valminud arengukava, mis nõuab suuri investeeringuid laiapõhjalise treeningkeskuse arendamiseks.

Nõukogu koosoleku eel toimus ka protestimiiting, kus avaldati meelt nõukogu kava vastu anda Kääriku spordikeskuse juhtimine SA Tehvandi kätte. Loosungitel seisid kirjad nagu "Kääriku Eesti olümpiakeskuseks", "Kääriku pole üksnes suusabaas" ja "Kääriku on Eesti rahvuskultuuri osa."

Käärikuga seonduvaid mälestusi on nii praegustel kui ka endistel ülikooli tudengitel jagada palju. Küsisime ka enda lugejate käest, mis meenub neile Kääriku spordikeskusega esimesena ja milliseid lugusid nad teavad oma spordipäevadest meenutada. Toome teienigi Delfi lugejate eredamad mälestused.

"Olin seal 55 aastat tagasi Eesti koondise tõkkejooksjate laagris, mängisime peale kõige muu järve jääl põlvini lumes jalgpalli. Tore ja lõbus oli."

"Hüppetorn ja matkamine lõuna Eesti imelisel maastikul."

"Kustumatud mälestused, sest see oli minu erialaõpinguteks ja hilisema töö jaoks parim koht Eestis, mida nautisin ja avastasin üha enam ja enam, seda peaaegu et 15 aasta jooksul. Selle suurepärase paiga avastasid meie õpetajad ja koos sai see üles ehitatud. Lootustega, et see teenib nii Tartu Ülikooli kui kogu Eestit igavesti, pakkudes igale tulijale oma Kääriku. Kui ei mõisteta, et Kääriku on midagi enamat, kui ainult sportimiskoht, siis pole selle paiga olemust taibatud. Samas sobis just see koht näiteks Juri Lotmanile, keda näen nüüdki veel vaimusilmas juuste lehvides Kääriku õues jalutamas ja oma jüngritega vestlemas. On asju, kohti ja olusid, mille tähendust on raske lõpuni lahti seletada, nagu ka Käärikut."

"Viisite mind oma kirjutisega tagasi minu noorusaega, Tartu ülikoolis kehakultuuri õppides oli Kääriku minu teiseks koduks. Neljast  õpinguaastast (1970-1974) täpselt kaks elasin seal, kui hiljem  treeningpäevikute abil seal elatud aja kokku lugesin. Elu kees seal tõesti nagu laevaköögis. Ilusaid mälestusi on sealt kuhjaga. Tollel kõrgushüppe paigal staadionil õppisin suvelaagrites siis alles uudset flopi stiili. Mäletan, et odaviset aitas mul suvelaagris õppida -  vaja oli visata 20 m, alati jäi meeter puudu - tolleaegne N-Liidu ja võib-olla ka maailma kümnevõistlustipp Nikolai Avilov. Tal hakkas minust  lihtsalt hale.

Kääriku lastebasseinis sain aga teise kursuse suvel  lõpuks selgeks ujumise. Sain jagu veekartusest, mis kammitses mind ning  oli õppejõududelegi arusaamatu. Ja see valgustatud jooksurada ümber Kääriku järve, see on meie  suusatudengite kätetöö! Ma ei väsi sellega uhkustamast. Tol sügisel  saime metsatööd tehes hea sportliku ettevalmistuse, Eesti
murdmaajooksu MV jõudsime kõrgetele kohtadele. Kääriku oli tõeliselt  lahe koht!"

Kääriku oli tore küll, eriti nõukaaegsed toidud sööklas. Kartulid jahukördiga, milles värisesid pekitükid. Loomulikult oli siis lumi valgem, taevas sinisem ja rohi rohelisem. Meenub ka "superkord", et peale 11 algavat öörahu ei tohtinud spordiuudiseid kuulata. Ikkagi spordibaas..."