Lugejad arutlevad vaimse tervise üle: elu mõte ju kaob, sest inimkond pole veel valmis elu mõtet vaid nautlemises leidma
2016. aasta andmed näitavad kogu maailmas inimeste tervise olulist paranemist ja oodatava eluea pikenemist, kuid mureks annavad põhjust rasvumine, piirkondlikud konfliktid ja vaimne tervis. Palusime Delfi lugejatel teada andma, mis nende arvates meie vaimse tervise nii kehva seisu on viinud.
"Arvatavasti töökoht ja kool. Mina olen ka vaimse tervisega hetkel hädas. Püüan hetkel ise käsimüügiravimeid kasutades stressiga hakkama saada, aga kui kraadike hullemaks läheb, siis pean ikka arsti juurde minema (kolmandat kuud juba). Tegelege selle probleemiga!"
"Kui inimesed ei peaks maksudeks 75% ohverdama, paraneks rahva vaimne tervis kindlasti. Kaheksa tunnised tööpäevad, millele lisaks tuleb oma aega kulutada tööle minekuks ja tulekuks, võtavad paljudel inimestel päevast ära 10h. Magamisele kulub 8h. Järele jäänud kuue tunniga pead saama oma elu veeretatud. Kui see pole orjandus, siis mis see on?"
"Tarbimisühiskonna haigus. Kellel on rohkem asju, on parem inimene ja kellel vähem, on loll ja saamatu. Punnitakse selle lollaka ideoloogia nimel ennast suuremaks ja rikkamaks kui tegelikult ollakse ja see väsitab alguses vaimselt ja hiljem mõjub vaimne tervis juba füüsilisele tervisele. Lõpuks, kui tervis ei võimalda enam tööd teha, siis mõeldakse, et mille nimel ma pingutasin? Kas selle nimel, et oleks raha arstide vahet joosta ja ravimeid osta?"
"Elame rahamaailmas, kus levinud veendumus, et osta saab kõike, ka vaimsust. Et mida rikkam või võimuredelil kõrgemal oled, seda vaimsem, targem ja teistes parem oledki. Aga võta näpust. Vaimsus ega õnn pole üldse ostetavad, rikkad põlgavad vaeseid ja vased ei saa kuidagi rikkaks. Vaimsust peetakse tagajärjeks, kuid tegelikult on see põhjus, mis tuleb kaasa emapiimaga. Pange tengelpung kõrvale ja hakake otsima vaimsust väljastpoolt rahamaailma."
"Inimene ei suuda olla õnnelik, sest ta ei vasta kõikidele nendele kehtestatud normidele. Ärilistel eesmärkidel survestatakse inimesi ennast halvustama ja aina tarbima. Sa ei saa olla õnnelik, kui sa pole trimmis, tuunitud, mukitud, vegan ja veel paljud muud tegelikult tähtsusetud mõttetused. Inimesed ei usu enam, et neid on võimalik armastada sellistena, nagu nad on."
"Kui inimestel oleks normaalsed palgad ja töösuhted, oleks poole vähem depressiooni. Siin peab ju mitmes kohas rabama, et ära elada. Pole mingi ime, et läbi põletakse. Teine asi on see, et arstid väga kergekäeliselt igasugu meeleolumuutuseid depressiooniks diagnoosivad. Eriti kui oled korra juba depressiooni diagnoosi saanud, siis igasugune kaebus pannakse selle süüks. Ja kui sa depressiooni diagnoosiga nõus pole, saad ärevushäire diagnoosi! Jäin tööst ilma ja juba perearst saatis psühholoogi juurde, kes kohe agaralt rohud peale pani. Loogiline, kui inimene äkki tööst ilma jääb, on ta endast väljas, aga kas kohe algavas depressioonis!?"
"Kardetavasti läheb olukord veelgi hullemaks. Mida vähem on inimesel mõtestatud liikumist/liigutamist (kogu elu kolib nutitelefoni - inimene peab vaid lesima ja üht sõrme liigutama või hoopiski silmi pilgutama, et kuskil miskit toimuks), seda tühisemana ta ennast tunneb. Kui lisada vahetu suhtluse kadumine, siis võib vaid ette kujutada, kui mõttetuna võib tunduda inimese elu neile/meile endile. Üks asi on teha füüsilise pingutuse abil midagi tarvilikku - lume lükkamisest ja puude lõhkumisest, tubade koristamise ja lastega jalutamiseni, teine asi, kui ainus füüsiline pingutus ongi vaid (tervise)sport. Inimene tunneb end järjest ebavajalikumana, kui tehnoloogia kõik tema senised funktsioonid ja suhtluse üle võtab. See on ju selge. Kui veel lisada, et automatiseerimine kaotab meeletu koguse töökohti, siis pole imestada, kui järjest suurem osa inimesi depressiooni langeb. Elu mõte ju kaob, sest inimkond pole veel valmis elu mõtet leidma vaid nautlemises.
