Venemaa poolt vaadates on tegemist loogilise sammuga, sest nafta-gaasi müük on Venemaale strateegiline sissetulekuallikas ja seepärast naftatransiidikanalid peavad olema turvalised, läbi kolmandate probleemset riikide kanalid ei ole paraku Venemaale turvalised kanalid.

Balti riigid on Venemaa suhtes üles näidanud lausa vaenulikku suhtumist, seda mistahes sektoris. Ilmekaks näiteks on kulukas elektrivõrgu lahtisidumine Venemaa võrgust, või Nord Streami gaasitrassi saaga, kus Eesti keeldus isegi uuringuloast, mis taganuks, et gaasitrass ehitataks kõige ohutumasse ja parimasse koridori.

Ukraina suunal Venemaa gaasitransiit nägi halvimat, mis võib juhtuda transiidikoridoriga läbi probleemsete riikide. Ukraina survestas Venemaad permanentselt, Venemaa oli sunnitud Ukrainale müüma gaasi alla maailmaturu hinna sümboolse hinna eest ja seegi ei taganud probleemivabadust, vaid ukrainlased jäid ikka võlgu. Kogu saaga päädis olukorraga, kus gaas Euroopa tellijani enam ei jõudnud, sest Ukraina varastas gaasi omatarbeks ja valetas maad-ilmad kokku müstilistest trassikadudest, kus paraku valel jalad lühikesteks osutusid.

Balti riikide puhul kaasneks veel poliitiline aspekt, kus Balti riigid kasutaks Venemaa transiidist teenitud raha Venemaa julgeolekuohustamiseks, tuues ja üleval pidades Venemaa piiril võõrriikide sõjaväebaase - Venemaal ei ole tark sellist tegevust rahastada.

Iseküsimus on poliitikast sõltumatud tegurid, nagu kliima soojenemine, mis on Põhja-Jäämere sulamisega tekitanud uusi laevateid. Kuidas mõjub kliima soojenemine Läänemere sadamatele on segane, kui Läänemeri soojeneb, muudab see ka Ust-Luga ja Venemaa sadamate olukorda paremaks. Teisalt on räägitud ohust, kus kliima soojenemine võib Atlandi hoovused seisata, ja kogu siinne senituntud kliima võib kardinaaselt muutuda ja seda meile karmi pakase suunas.