Võõrkeelte oskamine ei ole kunagi emakeele oskust pisendanud. Isegi vastupidi: iga võõrkeele omandamisega kasvab ka emakeelse sõnavara hulk ning väljendusoskus areneb. 

Kui iga eestlane oskaks vene keelt, ei kaotaks me sellest midagi. Võime muidugi rääkida psühholoogilisest tõrkest vene keele ees ja sellisel puhul võib vene keelt ka vältida. 

Kui vene keel oleks riigikeel, oleks seda tarvis üsna samal määral kui praegu. Kuna meil käib palju Vene turiste, soosivad tööandjad vene keele oskamist. Samuti on paljudes asutustes vene keele oskus vajalik. 

Nooremad eestlased tegelikult soovivad vene keelt osata. Küsimus ei ole enam selles, et nad ei tahaks, vaid nad lihtsalt ei oska. Kui vene keelel oleks eesti keele kõrval riigikeele staatus, soodustaks see keele õppimist. 

Venemaa on meie naaberriik ja Eestis elanikkonnast moodustavad venelased üle 20%. Kui me ei saa aru nende keelest, ei oska nende keelt, on see kahjulik meile endale. Meile on pigem kasulik neist aru saada. Mõista, mida räägib nende meedia, mida räägivad nad ise. 

Praegu on eestivenelased järjest enam jõudnud olukorda, kus nemad meist aru saavad, aga meie neist mitte. On ju selge, et see loob neile eelise. Oma ignorantsuses ja vihas lõikame end muuhulgas ära informatsioonist. 

Saata venelased Eestist ära on utoopia. Sundida neil vene keel ära unustama, on veel suurem utoopia. See ei õnnestunud isegi vastupidi: vene keel ei suutnud välja suretada eesti keelt ega ka näiteks rootsi keel soome keelt (kuigi Rootsi valitsusajal oli soome lastel keelatud füüsilise noomituse ähvardusel isegi omavahel koolis soome keelt kõnelda). 

Kui me ehitame ükskeelse, eestikeelse ühiskonna, pöörduvad venelased Vene meedia poole. Meie samas olukorras olles teeksime kindlasti samamoodi. Me vastame, et mingu siis ära Venemaale, aga meie vihapurse ja hoiak ei muuda seda, et suur protsent Eesti elanikkonnast jälgib Vene meediat ja kujundab oma arusaama riigi kohta, kus ta elab, just selle põhjal. 

Kui Vene meedia näiteks väidab, et Eesti kiusab venelasi taga, siis eestivenelased usuvadki seda, vaatamata sellele, et kodust välja minnes nad seda ei koge. See on manipulatsioon. Veelgi enam: paljud Ida-Eestis elavad venelased isegi ei taju Eesti riiki. Üks tuntud noore põlvkonna eestivenelane on öelnud, et Ida-Eestis üles kasvades ta isegi ei teadnud, et selline riik nagu Eesti on olemas. Kuidas on selline asi võmalik? Eestivenelaste infosulg teeb Eestile rohkem kahju, kui kujutleme. 

Venelane võib küll ära õppida eesti keele, ent emakeel jääb talle alati lähedasemaks, keeleks, milles ta mõtleb, ning oma esmase informatsiooni, mida ta udalsab, ammutab ta ikka tõenäoliselt vene keeles. 

Tõrjudes vene keelt, loome ise olukorra, kus suur hulk meie riigi elanikke elab paralleelses maailmas. Eestikeelne meedia kõnetab neid ikka pisut teisiti kui venekeelne. Ja neid selles süüdistada oleks julm. Mõelgem, mida teeksime me ise sarnases olukorras. 

Mida rohkem me eesti keelt ja kultuuri peale surume, seda suuremat tõrget see tekitab. Me ei saa öelda, et venelased ei tohi end halvasti tunda, kui me käsime neil eesti keele ära õppida, ja nad peavad meie keele omaks võtma.

Nad on venelased, meie oleme eestlased. Paljud neist õpivad juba puht austusest meie keele ära. Või vajadusest. Ka kakskeelses riigis ei jõuaks eesti keele oskuseta ühiskonnas kaugele. Isegi teenindussfääriga oleks keeruline, rääkimata haridusest või poliitikast. 

Praegune olukord ei anna aga eesti keelt oskamata isegi kodakondsust. See on väga alandav suhtumine. 

Mitmed eestlased ei õpi elu jooksul korralikult ära ühtegi võõrkeelt. Kujutlegem, et kõik need inimesed ei saa kunagi ühegi riigi kodanikeks. 

Eesti keele pealesurumine on sulaselge jonn, mis ei ole pealegi efektiivne. Pedagoogika on jõudnud tõdemuseni, et parim motivatsioon millegi õppimiseks on sisemine motivatsioon. 

Ja veel: kui venelased õpivad küll peale surutult eesti keele ära, ei muuda see automaatselt nende mõtlemist. Pinge jääb. 

Seega ma arvan, et pingete maanamiseks on parim anda ka eesti keelt mitte oskavatele eestivenelastele kodakondsus, teha neile informatsioon kättesaadavaks ka vene keeles ja kui nad ei soovi elus muud kui kuskil tehases töötada, lasta neil rahulikult venekeelsena elada. Tähtis on, et nad teavad, et see on Eesti riik, kus nad elavad ja mis neile tööd annab, ning õpiksid olema sellele lojaalne. 

Mõelgem nüüd järele. Milline oleks olnud meie suhtumine Vene Tsaaririiki, kui see oleks igati soodustanud eestikeelset haridust ega oleks läbi viinud oma venestamispoliitikat. Viimane on meie ajaloos must plekk, meenutame seda halva sõnaga, kuigi paarkümmend aastat enne seda oli just keisrinna Katariina, kes käskis eesti talupojad olenemata Balti mõisnike vestuseisule pärisorjusest vabastada. 

Ilma veneastamiseta oleks Vene Tsaaririigi valitsusaeg läinud Eesti ajalukku sama positiivse ja hea ajana nagu Rootsi aeg. 

Kas Eesti riigi aeg on eestivenelastele hea aeg. Ärgem unustagem, et paljudel neist on olemas ka võrdlus Nõukogude ajaga ja kui nad peavad Eesti Vabariigi aega enda jaoks kümneid kordi kehvemaks, ei ole sellest kasu kellelegi.