Lugeja: vanasti ajas täiskuu mind märatsema

Tubli viis aastat tagasi avaldas Kuu mulle hirmutavat mõju. Ilmselt uskusin sel ajal ise ka rohkem selle maagilise taevakeha mõjusse. Nüüd märkan küll, kui ta suurelt ja ahvatlevalt taevas sirab, aga pööran pilgu maha ja kõnnin edasi kodu poole. Vanaks olen jäänud?

Aastaid tagasi kartsid mu lähedasedki täiskuu moodustumist. Siis oli kindel, et ühest dringist saab kümme ja õhtu tagajärjed olid alati ootamatud. Õnnelikumatel juhtudel roomasin lihtsalt koju tagasi ja jäin valusa hommiku saabumist ootama. Hullematel juhtudel aga sai minu hirmutavat poolt tunda kogu pere. Ema värises kuskil toanurgas ja elukaaslane oli lihtsalt vait, kuna iga sõna oleks veel rohkem õli tulle valanud.

Muul ajal suutsin end ilusasti rihma otsas hoida, aga müstilise ja kutsuva täiskuu ajal läks rihm ikka väga lõdvaks. Siis kujutasin endale ette, kuidas olen looduse kroon ja mulle on kõik lubatud. Kuidagi kõikvõimsaks ja tugevaks muudab täiskuu vaatamine ja sellele kaasa elamine. Tõstab justkui argimuredest kõrgemale.

Oma põhjus Kuu liigses usaldamises on ka minu tähemärgil. Olen Vähk ja minu planeet ongi just Kuu. Kui noorkuu end kasvatama hakkab, suureneb ka minu energiavaru. Koos kahaneva kuuga kaotan jõudu ka mina.

Kogu pere rõõmuks aga täiskuu mind enam saba ja sarvedega kätte ei saa. Ilus on vaadata ikka, aga oma hinge end mõjutama ma teda enam ei lase. Tundku ma end sel hetkel ükspuha kui kõikvõimsana.