Lugeja: vanainimesed ei tohiks võtta pikaealisi lemmikloomi
Isegi, kui koer ei ela oma omanikest kauem, siis kindlasti tekib vanainimestel probleeme suure täiskasvanud koera eest hoolitsemisel. Oleme küll telekast näinud kõbusaid saja-aastaseid, aga see on pigem erand, kui reegel. Reeglina hakkab vanainimeste tervis järsult halvenema ja kõbusast tädist-onust saab paari aastaga põdur vanake. Mis saab siis loomadest? Kes jalutab koeraga iga päev tund aega, et loom saaks liikumisvajaduse rahuldatud? Kas ravimite kõrvalt jätkub raha koera toitmiseks, vajadusel ka looma ravimiseks?
Arvan, et pensionäridel on teatud piirini hea mõte võtta endale lemmikloomi. Lapsed on juba pesast lennanud, lapselapsed kas elavad kaugel või käivad ise ülikoolides - on tore, kui kodus on keegi, kes elab ja rõõmustab südant ning kes võtab poereisilt saabuvaid vanakesi kodus vastu. Usun, et lemmiklooma eest hoolitsemine aitab vältida vaimset vanadust. Küll aga ei saa ma heaks kiita seda, kui ligi kaheksakümneaastased inimesed võtavad suure koeratõu kutsika. Kass oleks hea variant - ka selles mõttes, et vanale kassile on märksa lihtsam uut kodu leida kui vanale, 10+ aasta vanusele koerale. Varjupaigast võetud (võibolla samadel tingimustel kodutuks jäänud) 5-6 aastane väike koolitatud toakoer oleks ka täitsa hea mõte. Seda kõike muidugi tingimusel, et lapsed on nõus lemmiklooma eest hoolitsema oma vanemate surma või haigestumise korral.
Kahjuks aga kohtab varjupaikades loomade juures liiga sageli märkust: "Omaniku surma järel koduta jäänud". Koera võtmine ei ole mänguasja võtmine, et tahan, võtan, tahan, viskan minema. Looma võtmine peaks olema mitme põlvkonna ühine otsus ja vastutus. Siinkohal on just täiskasvanud lastel kohustus oma vanemate üle "valvata". Mõnigi kord hindavad pensionärid oma jõudu ja võimekust kõvasti üle - kes ikka tahaks tunnistada, et on vanaks jäänud?! Lisaks füüsilisele aspektile on ka majanduslik - kutsikas on armas, aga 30-40 kilo kaaluv hundikoer võib hõlpsasti kuni kolmandiku ühe pensionäri kuusissetulekust ära süüa. Rääkimata kiipidest, vaktsineerimistest, ravimitest, ussirohust, kirburihmast, mänguasjadest ja puruksnäritud vaibast-tapeedist.
