Lugeja: välismaalasega abielludes pead ise olema vabameelsem ning valmis kompromissideks
Vastukajana möödunud nädalal palju poleemikat tekitanud Eesti-Itaalia peredraamale kirjutas Naistekale üks Itaalias elav eestlanna. Tema soovitab armunutel pea ees abiellu tormamise ja laste sünnitamise asemel lasta suhtel rahulikult areneda ning alles siis, kui on mõlemapoolne kindel veendumus ning usk suhtesse, oma kooselu ametlikuks teha ja lapsed sünnitada.
Ma elan Firenzes nüüdseks juba oma seitse aastat ning oma abikaasat tunnen kaheksa aastat. Koos oleme elanud kuus aastat, abielus olnud poolteist aastat. Meil on kolmekuune poeg.
Minu arvamus on see, et abielludakse inimesega, mitte rahvusega. Ülepeakaela last saada või abielluda, kas siis eestlase, itaallase või venelasega, on vastutustundetu. Mina isiklikult ootasin pere loomisega päris kaua. Mitte, et ma ei oleks oma abikaasas kindel olnud, vaid suhe peab lihtsalt jõudma loomulikult areneda. Aeg peab olema küps ja mõlemad veendunud, et soovitatakse perekonda luua.
Minu meelest oma veendumise näitamiseks on abielu. Mõlemad võtavad vastutuse, nii moraalse kui juriidilise. Saades lapsi abielus olles, on kõik su õigused ka rohkem kaitstud, seda veel eriti Itaalias. Seetõttu ma oma ja lapse heaolu pärast ei muretsegi. Ning võib-olla just seepärast mõtleb itaallane enne abiellumist pikalt järele.
Abielu välismaalasega nõuab valmidust kompromissideks
Loomulikult on kergem leida kooskõla oma rahvusest inimesega. Ning mõelda, et lasen kodumaalt jalga ja välismaal on kõik kergem ja ilusam on vale. Otse vastupidi — välismaal on palju raskem hakkama saada. Tuleb end tõsiselt proovile panna ja see kindlasti ei sobi igaühele. Nn segapaari korral tuleb olla rohkem “open minded” ehk avatud meelega. Pead valmis olema kompromissideks võib-olla rohkem kui eestlasega koos olles. Mida rohkem armastust, seda kergem see on ja teed kompromisse hea meelega. Ning mõlemad pooled peavad selleks valmis olema, mitte ainult üks.
Ausalt ajab mind veidi naerma kommentaaridest vastu vaatav e üleüldine stereotüüp lakutud memmepojast itaallasest, kes istub teleka ees ja vaatab jalka. Kelle arvamus ei loe, vaid kamandab ainult mamma. Sellise kirjeldatud itaallasega vaevalt keegi koos tahab olla. Kuid pean nende kibestunud kommenteerijate kahjuks ütlema, et on väga palju toredaid intelligentseid itaallasi, kes kohe üldse ei sarnane sellele kirjeldusele. Tuleb lihtsalt valida, kellega läbi käia.
Enne suhte loomist uuri, kas riik, kuhu sa kolid, on sulle vastuvõetav
Olles värskelt abielus, lahutusele me ei mõtle ning sellest tulenevalt pole ka vastaval teemal eriti rääkinud. Ausalt ei oska ma öelda, kas tahaksin siis kodumaale tulla või siia jääda. Olen oma elu siin mõnusalt sisse seadnud ning eks laps nii või teisiti saa rohkem itaallane olema.
Me ju ei vali kellesse armume, saatuse teed on keerulised. Kui tegemist on välismaalasega, on kõik loomulikult keerulisem, kui mitte võimatu. Enne laste saamist soovitan tõsiselt järgi mõelda, kas suhe on piisavalt küps ja tugev. Sa peaksid tundma, et tahad elu lõpuni selle inimesega koos olla. Nii peaks olema ideaalis, kas praktikas see ka olema saab, on teine asi.
Riik ja ühiskond, kuhu sa kolid, peab ikka sulle meeldima. Nii on palju kergem integreeruda. Positiivseid omadusi uue riigi kohta peab ikka rohkem olema kui negatiivseid. See aitab tugevasti kaasa ka suhte toimimisele. On palju harjumusi ja kombeid, mis sulle ei meeldi või on võõrad. Ka mina leian end ikka peale 8 aastat kirumas ja võrdlemas, et meil Eestis on nii ja naa.
