Laps on laps. Reeglid peavad olema, eelkõige turvalisuse huvides (viisakus on turvaline),kuid laps peab saama teha valikuid. Me ei pea igas asjas last suunama. Poisse ja tüdrukuid köidavad tavaliselt erinevad asjad, osa mänge aga on ühised.

Veel umbes 150 aastat tagasi oli kombeks väikesi poisse kleidi sarnastesse särgikestesse riietada. Taluperes kandsid lapsed kõik ühtemoodi pikki särke ja olid seejuures püksata. Iga poiss nutab vahel ja iga plika tahab olla luuremängus või pallimängus poistega võrdne. Murdeeas saavad lastest naised ja mehed. On äärmiselt ebaõiglane kasvatada poisist mees, kes ennast naiste suhtes ülimuslikuks olendiks peab.

Ilusa naisena on ebamugav elada, sest isased on kogu aeg hakkamas. Nalja teeb see, kui vähe on meestel enda suhtes kriitilist meelt ja kui suuri nõudmisi misiganes välimuse, positsiooni või vanusega mehed naistele esitavad.

Tööl hoitakse mehi nagu s**** pilpa peal, sest nad on ju mehed, neil on aega vaid töö jaoks. Naistele tehakse edutamisel takistusi, sest naisel on ju pere. Ja kui ei ole, siis kindlasti tuleb. Hakkab teine sünnitama, siis muretse talle asendajaid, pärast hakkab lapse pärast töölt eemal viibima jne. Nagu mehel ei oleks peret!

Peetakse normaalseks, et naine teeb ära kõik koduse töö, kasib lapsi ja meest, teenib lõviosa pere sissetulekust. Mees aga teeb nii vähe kui võimalik, elab endale, vingub, stressab, süüdistab oma naist ja jahib nooremaid.

Kui mehed oleksid tublimad, siis poleks ka feministlikke naisi. Vastutustundetud,ülbed või siis vastupidi, väga saamatud mehed on süüdi feminismi tekkimises.