Lugeja: väetist aina kuhjub, aga kündjaid pole
Tõmban siinkohal paralleeli ühe tuntud uuema aja sõjafilmiga "Der Untergang", mis peaks ka eestlastele tuntud olema. Nimelt on filmis kaader, kus üks arst otsib rindelinnaks muutunud Berliinist haavatute jaoks ravimeid. Ta jõuab tankidega mehitatud tänavani, kus märkab üle tänava hüljatud haiglat. Valvepostil olevad sõdurid temaga kaasa ei tule ning üks neist hõikab talle järele, et näe, selle tänava lõpus lõpeb Reich ja algab nõukogudemaa. Täpselt sama toimub ka Eestis, kuigi sõjas me pole, ent siiski tabavad meid igal aastal suured rahvaarvu kaotused.
Samuti on toimunud muutused mõttemaailma tasandil, sest liiga palju on neid, kes ei usu enam Eestisse, mistõttu oleme kaotamas ka psühholoogilist rinnet. Viimast laastavad kõige enam madalad sissetulekud ja kõrged hinnad, aga ka inimeste suhtumine. Samal ajal jätkab Eesti riigiaadel nagu Hitler mantra korrutamist edust, uhkusest ja iga hetk toimuvatest otsustavatest reformidest (näiteks haridus-haldus-meditsiin), mis viivad meid võiduka lõpuni. Lihtsamini öeldes: rohkem on devalveerunud paatoslikku juttu kui oodatud tegusid.
Olen veendunud, et meie riigi jätkusuutlikkuse otsustab hoopiski see, kas eestlased usuvad veel muutuse võidukäiku. Meie jaoks ei oma suures plaanis tähtsust ei Rail Baltica, mitmetasandilised ristmikud, 600-eurone ühekordne sünnitoetus ega teised ühepäevaliste magusad valimislubadused. Meil on vaja suurt plaani. Lennart Meri ütles 1997. aastal prohvetlikud sõnad, mis on tänaseks tõeks saanud.
"Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis", ütles toona president, ent tänaseni pole meil neid kündjaid, kuigi väetist aina kuhjub. Minu jaoks on see põhimõtteline küsimus ja ühiskondlik probleem, mis vajab kiiret ja demagoogiavaba lahendamist. Kõik muu on täna juba teisejärguline. Sestap kutsun kõiki üles panustama me rahvusliku uhkuse, koostöö ja üksmeele heaks. Fakt on see, et meie moraalsetel värdjatel puudub selleks käsk, motivatsioon või lihtsalt oskus.
Kas jätkame jokk-stiilis Eesti oma Untergangi kuniks sotsiaalne kapital ja usk on varemeis nagu Berliin ja lehvib ükskõiksuse ehk kaotuse lipp? Otsus likvideerida ainus eestikeelne kool Narvas virvendab silmapiiril kui määrav Stalingradi lahing, kus riik on hülgamas ümberpiiratud niigi nappi eestikeelset ja -meelset kogukonda. Ma ei tea vastust küsimusele, kuhu me niimoodi välja jõuame, kui üldse jõuame. Kindel olen ma aga selles, et sellist riiki ja suhtumist ei soovi ma enam maksumaksjana ülal pidada.
