Vaadates aga Pokemon Go kiiret populaarsuse kasvu, olen veendunud, et õige varsti on see vajunud samasugusesse unustusehõlma nagu Tamagotchid, Footbagid või tasod, millele nüüd tagantjärgi mõeldes tuleb kerge muie suule. Olid needki üks suur hullus, millest kõik olid hirmsas vaimustuses, kuid lõpuks kaotasid need oma menu, kuna nendest kas kasvati välja või tüdineti ära.

Pokemon Go menu on läinud lausa nii suureks, et Poolas asuv endine Auschwitzi koonduslaager keelas enda territooriumil mängu mängimise. Sama on teinud ka mitmed surnuaiad maailmas. Näiteks nimetas Arlingtoni surnuaia esindaja sellist tegevust nende territooriumil kohatuks.

Tõenäoliselt poole aasta pärast on kõik oma isu Pokemon Go-st täis mänginud ja see kaob unustuse hõlma. Pokemon Go ei saa endast jätta püsivat jälge, kuna tegemist on ühe konkreetse tootega. See pole nagu iPhone, millest igal aastal tuleb uuem versioon, millel on täiustatud seaded küljes. Pokemon Go on aga toode, mille kasutajakogemust uuendada ei saa. Seetõttu lõpetab see samal riiulil tolmu kogudes, kus on nüüdseks jõudnud eelpool mainitud Tamagotchid, Footbagid või tasod.

Olen ka enda tutvusringkonnas näinud, kuidas muidu täiesti rahulikud inimesed lähevad Pokemonide järele hulluks ja otsivad neid ööd ning päevad. Kuigi kõrvalt vaadates tunduvad nad natuke totud olevat, on sellel tegevusel siiski ka positiivne külg – tuleb palju ringi liikuda ja see on tervisele kasulik.

Hea lugeja! Jaga sinagi selle uue hullusega seoses oma kogemusi ja mõtteid aadressil rahvahaal@delfi.ee!