Viimase tutvuse puhul arenes omavaheline suhtlus nagu Mehhiko seebis. Algul olin mina neiust väga sisse võetud ning väljendasin seda läbi kingituste ja väljaviimiste. Naine aga andis mõista, et midagi romantilist ta meie vahel kahjuks ei näe.

Lõpetasin oma ülevoolava tähelepanu mõneks päevaks ära ning peagi hakkas minu telefon piiksuma ja postkast kirjadest ummistuma. Nagu nõiaväel oli uus tuttav endas selgusele jõudnud, et ikka väga hoolib ja on huvitatud asja viimisest sõprusest kaugemale. Hoidsin kahe käega peast kinni, sest olin enda sees juba mõned otsused vastu võtnud ning naise meelemuutus lõi need plaanid kõik upakile.

Sel ajal, kui uus pruut mind kergelt eemale tõukas, olin jõudnud eksiga suhteid lappida. Tundus, et temagi polnud vahepeal kedagi head ja usaldusväärset leidnud. Veetsime koos kvaliteetaega ning lubasin talle, et ei tee kellegi uuega midagi sündsusetut, kuni meil pole asjad selgeks räägitud.

Selgeks rääkimisest aga võin siiamaani ainult unistada! Uus tuttav muudkui uurib, et millal mul tema jaoks aega on. Samal ajal püüan end eksnaise uue seisukoha saabumiseni viksi ja viisakana hoida. Olen ilmselt rumal, aga loodan ikka veel, et meil võib kõik korda saada. Käitusime teineteisega tobedalt ja isekalt ning oleme sellest aru saanud.

Eksnaise jaoks muidugi jõudis see arusaamine kohale pärast seda, kui ta oli märganud, et mu elus on uus neiu...

Eksidega suhtlemise kohta on paljudel seisukoht, et vana suppi ei maksa üles soojendada ning kui on kord juba lahku mindud, küllap siis minnakse veel. Hiljutine näide minu sõprade elust aga tundub vastupidist kinnitavat. Teineteist leiti juba põhikoolis, oldi pikki aastaid paar ja siis mindi lahku. Mees leidis uue proua ja sai temaga lapsedki. Hiljuti aga kuulsin, et vanad armastajad on jälle koos ning lapski valmis meisterdatud!

Kui ikka tunded pika aja jooksul kustuda ei taha, siis võib see soojendatud supp päris maitsev tulla.