Lugeja: töötaja ei ole süüdi, et tööandja ei suuda piisavalt palka maksta ja vaese inimese aasta ei olegi aasta

Üleeile avaldasime loo pensionärist, kes ei saa kuidagi oma pensioniga hooldekodu eest maksta. Siin on samal teemal teinegi arvamus.

Vaat mina ka ei saa aru sellest loogikast, et kuidas ikkagi peaks 400 euroga 1000 arve maksma. Inimene teeb terve elu tööd, ehk on tal mõni lapski ja siis, kui abi hakkab vaja minema, pole sind nagu enam olemas.

Esimene ebaõiglus hakkab juba pensioniaastate arvestamisega. Töötaja ei ole süüdi, et tööandja ei suuda piisavalt palka maksta ja vaese inimese aasta ei olegi aasta. Ja seda näiteks ka õpetajate puhul, kelle kohta ei saa just öelda, et ise lollid... No, et realiseeri siis oma kinnisvara.

Kui on elatud koos lastega, üürikorteris, ei õnnestu ju korterit realiseerida. Kui on laps, aga see on vigane, näiteks eluaegne vaimse puudega või kolinud välismaale, surma saanud jne. Ja lapsest pole abistajat? Lõppude lõpuks on ju ka vana inimene inimene ja ta ei taha oma kodust loobuda.

Kõik see kokku näitab tegelikult, et juba aastaid pole plaani, süsteemi. Ministeeriumid pole tööd teinud. Viimane aeg on hakata looma üksusi, pensionäride kolooniaid. Väikesed, hubased korterid, kerge liikuda, all korrusel majahoidja ja teenija, kes toovad poest, mida vaja, kutsuvad arsti, annavad esmast abi.

Pensionärid maksavad mõistliku osa ise, ülejäänu riik. Nii saavad vanurid ehk ise suhteliselt kauem ise hakkama ja kallist abi ei vajagi. Riik ehitab, renoveerib lihtsalt sobivad majad. Sisuliselt inimliku hinnaga rendib kortereid.

Maakohtades on tühje pindu küll, ka kohalikud saaksid tööd. Toitlustust saaks organiseerida jne. Osad ehk tahaksid ise midagi peenramaal kasvatada, peaksid ehk kanugi. Aktiivne ja odav vanaduspõli võiks osadele täitsa sobida. Kus puu taga sellised projektid kinni on? Suur tiigrihüppemaa.