Lugeja tööl suitsetamisest: tööandjal on tubakavabaks ettevõtteks saamisel sisuliselt ainsaks variandiks preemiad

Eestis on neid firmasid küll, kes tubakavabaks ettevõtteks saamise käigus on kokku arvutanud, mitut töötajat nad suitsetamiseks palgal peavad. Suuremates firmades võib suitsupause kokku lugedes tööandja näiteks järeldusele jõuda, et maksab aastas 70-le tööajal peatumatult ahelsuitsetavale tingtöötajale selgitas tänases Ärilehes spetsialist Tiina Salumäe. Siin on sellel samal teemal ühe lugeja arvamus.

Pisut poolik lahendus - suitsetamise piiramine töökohal ilma motivatsioonita ei toimi. Motiveerida tuleb nii, et inimene üldse suitsetamisest loobuks. Tööandjal on selleks aga sisuliselt vaid üks variant - preemiad.

Suitsetamise piiramisega töökohal tööviljakus ei tõuse, sest tööandja on nii ehk naa kohustatud töölisele iga tunni kohta veerand tundi puhkepausi andma - see on töölise isiklik aeg, mille üle tööandjal sõnaõigust muul moel ei ole, kui ainult kodukorraga (kuhu võib kuuluda suitsetamiskeeld asutuse territooriumil).

Niisiis tööviljakus ei tõuse, aga töökindlus küll - selles mõttes, et karsklased on vähem haiguslehel. Järelikult tuleb motiveerida üldse suitsetamisest loobuma, sest tervis sellest ju ei parane, kui töökohal suitsetada ei tohi, aga töökohalt väljas suitsetatakse kõik tagasi ja järgmiseks päevaks ette.

Nüüd on üks oluline teema - kuskohast võiks tööandja karsklastest töölistele preemiaraha võtta, kui palgasurve on niigi meeletu? Minul on ettepanek - kuna karsklased on oluliselt vähem haiged, neil on vähem traumasi jne, siis seaduseandjad võiks tõstatada seadusemuudatuse, et karsklase eest peab tööandja vähem sotsiaalmaksu maksma ja see raha maksta karsklase palgalisana.

Paberimajanduses on see "riigile" täiesti kontrollitav ja ega suitsuvennal pole ka võimalik tööandja ees kaua oma pahesi varjata (kui ta sooviks karsklasena esineda).