Küsimus on selles, et keskmise eestlase auto on vana. Vaese eestlase auto aga vanaraud. Vanarauda on väga kallis sõidukõlbulikuks teha, arvestades vaese inimese sissetulekuid.

Probleem on selles, et ülevaatuse kord on selline, kus ülevaatamist pole võimalik tagantjärele kontrollida. Ilmselt loodetakse, et kaamera kutsub ülevaataja korrale. Arvan, et ka kaamera ei aita. Kõiki ülevaatusi on võimalik ka eraviisiliselt kokku leppida. Raha saab samuti eraviisiliselt üle anda.

Teiseks ülevaatuse tingimused on karmid. Ei saanud esimest korda läbi, sest tagumise telje pidurdusjõu erinevus oli üle 30%. Täpsemalt siis oli 36%. See oli õnneks väike probleem. Nädala pärast läksin tagasi. Saan aru, et auto peab olema vähemalt minimaalselt sellises seisus, kus ülevaatus tunnistab auto liikluskõlbulikuks. Päris uut olemist nad ikka ei nõua. Mul auto 2002 aasta auto, aga co2 on normis, müra on normis.

Kõige rohkem kuluvad alusvankri osad. Selle arvelt kokku hoida ei saa. Sestap oleks lahendus see, kui oleks kõrgem miinimumpalk, mis lubaks inimestel autole teha ülevaatuseelset kontrolli. Mõned ülevaatajadki teevad seda. Pisivigade ja ohtlike vigade loetelu tuleks üle vaadata ja anda mõistlik aeg vigade likvideerimiseks. Praegu on mõni viga ka selline, et kui on kallis töö, siis lükkub edasi. Suuremate vigade korral võib üldse olla mõistlik hoopis auto maha kanda. Enamasti müüakse odava raha eest maha ja lumepall veereb edasi , jant jätkub lihtsalt mõnes teises ülevaatuspunktis, kuni auto lõplikult laiali laguneb.

Kahjuks mõni auto lõpetab avariiliselt. Süsteemi eesmärk on seda vältida, aga reaalselt see ei õnnestu.