Aitaks nad ise hädast välja, aga paraku karta on, et minu lemmikud neile ei sobi. Sest vähemalt hetkel on minu lemmikuks lihtne vann. Mis teha, elu on juba selline, eks igaüks vaata, kuidas mugavam ja parem.

Kui ma aga nüüd päris ausalt vastaksin ja veekogudest räägiksin, siis võib kindel olla, et täiskohaga kommenteerijatel on täna teised “tänupühad”. Nimelt asuvad minu lemmik supluskohad maa ja mere taga. Parim paik vees ligunemiseks on ilmselgelt Vahemeri. Ulatugu siis kallas Itaaliasse, Hispaaniasse või Kreekasse. Viimast poleks vist tohtinud mainida. Punase rätiga härja ees ei vehelda. Ometi on just Kreeka saared oma metsikute randade ja külalislahkete inimestega ühed minu lemmikud.

Küllap peab nii mõnigi mind nüüd edevaks pirtspepuks. Ometinii see ei ole. Ma olen hoopis totaalne külmavares. Meie kodune Läänemeri soeneb harva piisavalt leigeks, vähemalt minu jaoks. Ja kuigi mul on küll ja küll kogemusi nii aprillis kui ka oktoobris suplemisega, pole see just meeldiv. Üks asi on ikka see, kui olude sunnil üle parda käid. Adrenaliin, mis purjetamise juurde kuulub, kütab vere enamasti keema. Vabatahtlikult aga end külm vette uputada!? No ei, seda enam, et ma ei oska korralikult ujudagi.

Ma vist olengi rohkem seda tüüpi, kes naudib merd (jõed, järved lemmikute hulka ei kuulu) kas mere peal või mere ääres. Meres on haruharv juhus, kui muidugi ei lähe ka arvesse tittedega veepiiril kõhutamine. Purjetamiseks on surmkindlalt parim Läänemeri. Peale seda, kui Vahemerel tormihädas olles eluga juba hüvasti jätsin, eelistan just seda kodust ja vähe rahulikuma meelega lompi.

Mingi eriline päevitaja ma aga ei ole, seepärast ongi minu rannad rohkem sellist metsikut tüüpi. Inimtühjas rannas on ju hea vibu lasta, soovitavalt enne kolmanda õlle avamist, maalida või lihtsalt nautida. Olgu siis ilma, loodust või teineteist. Ja õhtul ei pea kompse kokku korjama. Võib vabalt ööbida rannal ja salvestada mällu seda mõnusat kohinat. Just sellised randu leiab Soome lahe äärest. Sõida Loksani ja hakka siis otsima. Mida Narva poole, seda rohkem üllatusi - muide meeldivaid - eest leiad.

Tegelikult on ilmselgelt kogu teema alguse saanud Russalkast. Täpsemalt selle taga päevitajatest ja suplejatest. Miks ühest asjast selline kisa üles tõmmati, on raske mõista. No vabandage väga, mul on sügavalt savi, kas seal rannakividel lebavad hülged või viimaste värvi kurnatud linlased. No las inimesed naudivad oma mõnda vaba hetke. Ja ärge tulge ütlema, et riivab silma. Mälestussamba ümbrus on nii käest lastud, umbrohtu ja võsasse kasvanud, et neid rannas olijaid suurt ei märkagi. Selle asemel, et hirmkalleid keelumärke tellida, võiks aga linn sinna mõned prügikastid paigaldada. Hea mõte oleks ka töötute hordidele vähemalt suveks tööd pakkuda ja rand koos kauni Russalkaga korda teha.

Kui ikka inimesel ei ole võimalik kaugemale sõita ja oma päikesevanne seal võtta, siis peesitagu ta minugi poolest kas või keset linna pargis. Just nii käib see ju ka mujal Euroopas ja keegi ei kirtsuta nina. Vähemalt mitte seni, kui “strateegilised” kohad kaetud on. Linnaisad, kes ometi nii hirmsa kiiruga Euroopasse kibelesid, peaks sellega ka arvestama. Mitte rippuma kinni tõelise kommunisti arusaamas, et ontlik kodanik oma naba ei paljasta. Õigemini - kommunismis meil ei olnudki nabasid.

Mingi tapva reostusega hoiatama tulla on aga nõme. Esiteks on sajandeid luiged olnud puhta vee indikaatoriteks. Ja luiki Russalka juurde jagub. Teiseks, kas ei peaks siis rahva laiali ajamise asemel tegelema looduse päästmisega!? See vist aga ei tule kõne allagi. Suurfirmad, kes seda reostust tekitaks, maksavad probleemi kinni. Raha ju ei haise. Meri ka mitte, hoopis linnavalitsuse teod on need, millel kahtlane lehk küljes.

Aga mina lähen nüüd jälle vanni.