Lugeja: suhtlusvõrgustikud hoopis suurendavad üksinduse tunnet
Suhtlusvõrgustikest on tõenäoliselt saanud juba üks osa meie igapäevast, kus me käime kas uut infot kogumas, teiste tegemistel silma peas hoidmas või niisama kellegi fotot laikimas. Näiks, et suhtlusvõrgustikud ühendavad inimesi, kuid tegelikult muudavad need meid teineteisest üha kaugemaks.
Me oleme üha enam muutumas sellisteks, et onlainis ajame juttu, kuid päris elus kohtume vähe. Facebook näib asendavat juba meie igapäevaelu ja suhtlust, tõrjudes seejuures tahaplaanile kõik need emotsioonid, mis muudavad meid inimesteks. Kui vanasti patsutas keegi õlale mõne kiiduväärt tegemise eest ning koos sai rõõmu tunda saavutatu eest, siis nüüd piisab meile selleks ka Facebooki „laik”. Ja seejuures me ei teagi, kas see inimene, kes meid laikis, mõtles seda tõsiselt või mitte.
Facebooki looja Mark Zuckerberg on öelnud, et suhtlusvõrgustiku loomisega tahtis ta maailma ühendada. Mingis mõttes on see tal ka õnnestunud, sest ainuüksi Facebooki kasutab juba ligi miljard inimest maailmas. Kunagi varem pole meil olnud võimalik nii hõlpsalt suhelda inimestega üle kogu maailma.
Kuid siiski, kas arvutis passimine ja nutitelefoni nina ees hoidmine on tõesti inimkonna kõige parem ja intelligentsem suhtlusvorm? Otse loomulikult mitte! Paraku on seesamune tehnoloogia, mis on mõeldud meid teenima, meist hoopis enda orjad teinud. Seetõttu me ei saagi ilma elektri, ilma teleka, ilma arvuti, ilma Facebooki, ilma interneti ja ilma nutitelefonita. Inimesed, kui vool peaks pikemaks ajaks ära minema, kuidas te siis küll hakkama peaksite saama?
Aeg oleks taaskord hakata traditsioonilist suhtlemist väärtustama. Vaatama üksteisele silma, ütlema tere, head-aega, küsima – kuidas läheb või mis teed. Praegusel internetiajastul ajavad inimesed neid asju eelkõige internetis suhtlusakendes, mitte üksteisega reaalselt rääkides. See on kurb.
