Riik võtaks sellest rahast ära näiteks 50% ja jaotab need osad solidaarselt ümber vastavalt baaspensioniks ja meditsiini tarbeks.
Kodanik omakorda jaotab koos tulumaksu deklaratsiooniga ümber iga aasta eraldi personaalse osa nendele pensionieas isikutele proportsionaalselt, kellele heaks arvab. Tervishoiu raha on kasutatav kui sularaha, mida saab kasutada ainult meditsiini (ka "sinine leht") teenuse ostmiseks, sealhulgas ta ise määrab iga kord, kelle eest ta maksab - nagu krediitkaart.

Tagajärg: riiklik pension muutub ca kaks korda väiksemaks. KUID lisandub see osa, mida maksavad konkreetsed isikud. Need, kes on kasvatanud endale lapsi, nendel on põhjust loota suuremale pensionile. Samuti oskavad pereliikmed ise mõnevõrra täpsemalt määrata, kellele on parasjagu vaja rohkem ja kellele vähem pensioni, kes üldse vajab ja väärib seda. Eriti puudutab see tervishoidu. Meditsiinisüsteem peab täpsemalt raha lugema, eriti siis, kui enam täiesti tasuta meditsiini ei ole.

Raha lisandub süsteemi, kuna need, kes täna ei pea vajalikuks panustada tegelikus mahus - ümbrikupalga maksjad, OÜ-tajad, käsunduslepingu ja dividenditulu saajad ja eriti välismaal töötavad kodanikud peaksid ilmselt tahtma aidata oma kodumaale jäänud vanemaid rahaliselt (sest nende riiklik tulutase langes kaks korda). Selle arvelt tuleb raha süsteemi juurde. Mitte küll lõviosa, aga hetkel puudu 10-15% küll. Samuti lisandub hulk õiglust - pensioni saavad need, kes seda tegelikult rohkem väärivad - need, kes on rohkem panustanud laste kasvatusse, eriti suurepere emad (täna saavad miinimumi, sest pole staaži).

Samuti peaks suurenema perede sidusus, sest pered hakkavad huvituma üksteise majanduslikult - see mõjutab otseselt igapäevaelu. Vanavanemad tahaksid hakata lapsi hoidma - see suurendab nende töölkäivate laste palga kaudu ka nende pensioni ja ühtlasi motiveerib ümber hindama kinnisvara(de) kasutamist. Nii väheneks töötavate emade lasteaia probleem mõnevõrra - see laste varajane ühishoidu saatmine on ikka sovhoosi värk.

Kokkuvõttes maksukoormus ei vähenenud, kuid süsteemi saaks täpsemaks vähendades riiklikku regulatsiooni mahtu. Teenus oleks sihitud täpsemalt, kuna see on nüüd tasuline ja natuke tuleb raha juurde. Kui selline süsteem hakkab toimima, siis võib kaaluda kohustuslikust maksust loobumist ja eeldada, et iga kodanik teeks kõike seda ka ilma riikliku sunnita. Ta saaks ju seda kõike enda konkreetse raha eest.