"Ma ei tea, kas seda nimetada "riiulile unustamiseks" või lihtsalt asja mittelahendamiseks. Eelmises kodus oli mul kaks korda sissemurdmine. Võeti näpujälgi, pereliikmete tatiproove. Ainuke, mis tollest korrast meenub, on ühe politseiniku ütlus: "Raske aeg – vargad tahavad kah elada." Ja oligi kõik.

Veel kaks autorüüstamist. Esimene kord sai üks turvamees päti teo pealt kinni. Hiljem saadeti naisele kutseid tunnistuste andmiseks lisalausega: "Mitteilmumise korral kohaldame sundtoomist." Kohtus, üllatus-üllatus, selgus, et pätt oli juhuslikult sealt möödunud ja et auto aken oli juba selleks hetkeks purustatud. Teisest autorüüstamisest pole aga ei kippu ega kõppu.

Tütrelt taheti Kaubamaja juures röövida mobiiltelefon. Hakkas energiliselt vastu ja röövel lõi teda noaga puusa. Telefon võeti ära. Lugu on tänaseni lahendamata. Meenub ainult ühe politseiniku ütlus, et tütar oma käitumisega ise provotseeris esile vägivalla. Kogu pere on korralikult tööl käinud ja makse maksnud, seega oleks nagu mingi õigus politseilt abi saada. Või ei ole?" küsib üks lugeja.

"Uue Eesti aja alguses läksin Pärnu politseisse, näpus lapse nimi, kes tunnistajate sõnul sama päeva hommikupoolikul minu lapse ratta ära varastas. Maja, kus poiss elas, teadsin, korterinumbrit mitte. Politseinik ütles mulle, et mingu ma sealt majast läbi ja helistagu talle, et mis number korter on. Tegin seda. Kahe nädala pärast helistas politseinik mulle tagasi ja ütles, et ta käis selle poisi juures, aga poiss ütles, et tema pole seda ratast võtnud," jutustab teine.

"Mulle tekitati 5 aastat tagasi materiaalne kahju. Kahju tekitajad ka teada. Tänaseni on politsei poolt haudvaikus. Enam ei teata kunagi millestki. Oma aja ja närvi raiskamine. Kui politsei on saamatu, siis peaks olema seadus, mille järgi kodanikul on õigus, pärast teatud pikkusega tegevusetust politsei poolt, alustada omakohtuga," arvab kolmas.