Tallinna linnaplaan ning tänavatevõrk on ajalooliselt tugevalt korrapäratu. Esimese vabariigi aegu alustati nn Tallinna tüüpi majade ning veidi korrastatuma tänavapildi rajamisega. Peatänavaid Pärnu mnt algust, Paldiski mnt ning Tartu mnt algust uuendati ühtlasemate tänavafrontidena.

Nõukogude ajal tänavavõrgu korrastus lõppes. Alustati massiivsete autotänavate rajamisega. Liialaia tn on heaks näiteks. Unustati linnalik tänavavõrk ning planeerimine, võlusõnaks said magistraalid ning tähelepanuväärsed hooned võtsid rohkem individuaalsete suurkunstiteoste näo.

Taasiseseisvumise järel on märksõnaks saanud eraomandi puutumatus. Meil ehitatakse piisavalt uusi hooneid. Väga paljud neist on üksikult vaadates ka ilusadki. Aga planeerimise osakaal on olematu. Linnaplaneerimise amet, linnaarhitekti kabinet, linnapea täidavad kruntidetäitmise plaani. Selle sama tänavaplaani peale, nende samade tupiktänavate ning ajalooliste puitmajade idüllilistesse raamidesse soovitakse rajada suuremat uhkemat ning kõrgemat.

Meil ei ole kahjuks linnaplaneerijatel ettenägemisvõimekust, et suunata kohalike piirkondade arengut. Pelgulinna, kelmiküla, kalamaja, kassisaba, tatari või mis iganes asumite inimesed peavad asuma igal hommikul uksest väljudes olelusvõitlusse autodega. Pühapäevahommikul poodi paki piima järele minnes ei saa selleks teha jalutuskäiku, sest lähim kauplus on grandioosne superkeskus äärelinnas. Kui autoga on piima järel käidud, siis hoia hinge kinni, et naaber kõrvalmajast ei ole su parkimiskohta ära võtnud.

Kesklinnas puuduvad võimalused inimestel õhtuti jalutama minemiseks. See keskkond ei arvesta aktiivset kogukonnaelu. Ei lähe ju ometi nädalavahetusel ilusa ilmaga kaubanduskeskuse kohvikusse kooki sööma. Vanalinna ümbritseb magistraaltänavate müür. Isegi jalgrattal pole võimalik vanalinna ümber olevate rohealade kaudu täisring teha.

Sama lühinägelik on linnavalitsuse uus Reidi tee superprojekt pealkirjaga "Lõikame elanikud merest ära, aga vähemalt saab Viimsist autoga kesklinna". Ma siiralt soovin, et Tallinnas oleks rohkem elavaid väiketänavaid, väikseid kodukauplusi, kohvikuid ning kodulähedaseid baare, üks leivapood igas asumis.

Kui linnaplaneerijad võtaksid julguse kokku ning liiklusprobleemide süvendamise ning uute ummikkohtade loomise asemel keskenduksid kohalikku planeerimisse, siis usun, et sellega lahendataks ka autostumisega seonduvaid probleeme.