Tõsiasi, et eestlasi sünnib vähe ja need vähesedki massiliselt kodumaalt lahkuvad, näitab puudusi lastetoas ja riigi vale suhtumist. Kui suhtume oma rahva enamusse kui "tavalistesse tööinimestesse" (kes küll selline olla tahaks?!), siis rahvas lahkubki – me pole ju kuulekad robotid, kes vabatahtlikult valivad hädise toimetuleku ning minetavad õiguse armsale kodule, loomingule, eneseteostusele, puhkusele, õnnele! Hädist ellujäämist aga pakub meie miinimumpalk ja paljud meist on tänulikud sellegi eest, saamata aru, et niisuguselt ei peaks elama ei meie ega ka meie lapsed.

Siberi külas on küll harjumatuid veidrusi, kuid mõned asjad tehakse ilmselt väga õigesti – miks muidu lapsed sinna täiskasvanuna tagasi tikuvad? Põhiliste teguritena näen asjaolu, et seal on toetav kogukond, alkoholi ja muude mõnuainete keeld ning suhteliselt rahatu elustiil – naturaalmajandus. Vanematel on aega teineteise ja laste jaoks, oma toit kasvatatakse ise, see on tervislik ja lapsed saavad maast-madalast toimetada oma vanematega koos, õppida nende kõrvalt. Lisaks kogukond väga hoiab ja väärtustab lapsi, panustab nendesse – kõik lapsed on nagu omad.

Meil väikese rahvana on Siberi kogukonnalt palju õppida – selle asemel, et elada valimistest valimisteni üksteisega kembeldes, on vaja käituda nagu kogukond. Tuleb anda inimestele maad, ehitada või aidata ehitada kodud-koolid-rahvamajad, õpetada uuesti loodusega suhtlema. Küll tuleb siis ka kõik muu ja õnnelik eesti rahvas.

Emapalk töötaks iivet kasvatava meetmena ainult siis, kui seda makstaks kauem. Alates kolmandast lapsest võiks ema amet olla naise põhitöö, näiteks kolmekordse miinimumpalga eest. Kolme väikese lapse kõrvalt on ikka väga keeruline tööl käia. Emapalga maksmise eelduseks oleks emade kooli läbimine – nagu lapsehoidja koolitus, sest tänapäeva noored ei oska enam, järjepidevus puudub.