Lugeja selgitab, kuidas tõeliselt armastada

Ma armastan sind. Need kolm sõna ei jäta mitte kedagi külmaks, kui need on öeldud siira emotsiooniga ja sulle otse silma-silmast. Need on tegelikult sõnad, mida ei ütle ainult ema oma lapsele ja poiss oma tüdrukule, vaid sõnad, mida võiks igaüks igaühele öelda. Ilmselgelt seda ei juhtu.

Kindlasti on igaüks kuulnud väljendit "tingimusteta armastus" ning kasvõi hetkeks mõelnud selle üle ja mõtisklenud, et mis see armastus siis tegelikult endast kujutab.

Tihti ju räägitakse, et armastus tuleb välja teenida, nagu ka usaldus. Aga kas armastus on tõesti midagi sellist, mille nimel tuleb vaeva näha? Tuleb öelda palju armsaid sõnu, teha armsaid tegusid ja olema superinimene, et teine sind armastama hakkaks? Ja kui sa enam ei ütle nii palju ilusaid sõnu ja pole nii armas, siis teine lihtsalt enam ei armasta sind? Kui see nii lihtsalt juhtub, siis...kas kunagi on üldse päris armastust see inimene su vastu tundnud?

Ükskõik kuhu sa ka ei vaata, kelle suhet sa luubi alla ei võta - inimesed "armastavad" üksteist nende tegude pärast. Vähe on inimesi, kes armuvadki inimese olemusse ja armastavad teda kogu hingest, sest see inimene on tema ise ning see meeldibki talle. Ta ei taha teda muuta, vaid võib-olla ainult natuke suunab kuhugi. Inimene on rahul sellega, mis tal on ning armastab. See on tõeline armastus.

Meie ühiskonnas levinud armastuse vorm on aga see, et armastatakse inimest, kui ta teeb seda või teist, kui ta on see või teine. Kui ei ole, siis öeldakse, et tunded on hakanud kaduma ning ei ole enam seda tunnet ning ma ei teagi, kas ma armastan sind.

Levinud ütlus on ka see, et armastus tekib pika aja peale ning sa ei saa kedagi hakata armastama esimesest päevast või kuust. Tõde on aga see, et sa võid inimest armastada juba esimesest sekundist. Sa armastad seda tunnet, mis tema juuresolekul tekib, tema pilku, tema olemust. Sa lihtsalt armastadki ning sind ei huvita, mida ta teeb jne. Sa armastad TEDA.

Iga inimese olemus on eriline ja täiesti ainulaadne, kuid kui me otsime pidevalt head teiste tegudest, siis jääb see erilisus nägemata. Me näeme vaid seda pinnapealset osa ning ei saa kunagi tundma inimese sügavat mina, mis on tegelikult see põhjus, miks sa teda armastad. Sa alateadlikult tead seda, kuid teadvustada seda endale veel ei oska. Nii hakkadki otsima seda head, miks teisega koos oled, tema tegudest, sõnadest jne. Sa arvad, et see põhjendab seda, miks ta nii hea siis on.

Me peame kuidagi õppima armastama nii, et me tunneme eufooriat ja armastust igas rakus. Me lihtsalt veedame inimestega koos aega ning armastame neid. Me oleme koos oma poisi-tüdrukuga, veedame aega ning ei hinda ta tegusid, vaid teda ennast, seda milline ta on ja seda, et ta on koos sinuga. Armastusega paneme end üksteist teineteisele avama, kuid armukadeduse, sõimamise ja pinnapealse hindamisega lukustame teisi täielikult.