Tegelikult tuleks gümnaasiumite taset hoopis tõsta. Kogu probleemistik algab sellest, et inimestel puuduvad tööks vajalikud oskused. Kui ikka keegi noor leiab, et soovib kangesti trügida ülikoolidesse, siis peab ta arvestama, et teeb vahet sellel, kas Mozart oli suur helilooja või Terminaatori klahvpillimängija.

Tesisest küljest arvatakse, et kutskoolis ehk ei õpetata kõiki aineid piisavalt sügavalt ja võetakse ära võimalus pärast kutsekooli edasi õppima minna. Mina sellesse ei usu. Ehe näide. Mõni aasta tagasi kukuti gümnaasiumi matetmaatika lõpueksamil lillepeenra arvutamisega läbi ja saadi madalam hinne. Eluline ülesanne ja tulemus oli paljudel null. Nüüd aga tahab see gümnaasiumilõpetaja ülikooli reaalteadusi tudeerima minna. No kuidas see sobib, kui ta lillepeenragagi hakkama ei saa. Arvan, et kutsekas oleks aianduse eriaalal see peenra arvutus esimese asjana selgeks õpitud.

Paljud arvavad, et koolimatemaatikat pole tarvis. Toome näite. Sul on vaja oma põrand üle värvida. Gümnaasiumi ja ülikooli lõpetanu tahaks seda ise teha. Tuleb aga välja, et ta ei oska välja arvutada, palju värvi vaja ja mida üldse teha tuleks. Tellib siis endise klassivenna või klassiõe põhikoolist, kes kutseka lõpetanud. Nemad teevad ära. Ja kui neid kutseka lõpetajaid on vähe, siis lendab nende hind lakke. Kas aga lakke lendab ka ülikoolilõpetanu palk?

Lävendita tekitatakse olukord, et riik on täis kasutuid kõrgharidusega lollpäid, kes saavad madalat palka. Ruulivad kutseka lõpetanud, kelle palk on kordades kõrgem. Juba praegu on see nii. Nõukogude ajal sai ülikoolist tulnud insener kuus 90 rubla ja kutsekast tulnud meister 300! Vot nii on lood!