Lugeja: saatsin lapsed marti jooksma, aga keegi ei lasknud neid sisse!

Ma ei ole küll viriseja tüüpi inimene, aga lihtsalt kurb on. Mul on kolm last ja oleme alati eesti pühadest lugu pidanud. Paar päeva enne mardipäeva õppisid lapsed koolis laule ja mõistatusi, mida saaks mardipäeval laulda ja valmistasid kodus oma käega riideid ja maske, et marti joosta. Muidugi sadas sel päeval vihma, aga lapsed nii väga tahtsid marti jooksma minna.

Saadeti siis vanem 14-aastane vend 8-aastase ja 10-aastase mardisandiga kaasa. Läksid ja kui nad olid pool tundi ära olnud, hakkas äkki ukse taga keegi kobistama. Meie olime ise ka valmis marte vastu võtma, aga võta näpust, ukse taga enda lapsed üpris kurva näoga.

Kutsusime siis tuppa, et mis te seal vihma käes ikka seisate. Elame eramajade rajoonis ja lapsed olid käinud 6 erineva maja uksel. Kõigil tuled majas põlesid, aga ust ei avatud ja sisse ka ei lastud. Ma veel küsisin vanema venna käest, et kas ikka tuled põlesid ja kas kella ikka lasite. Lapsed koos siis, et ikka lasid ja mõnes kohas isegi vaadati kardina vahelt välja, aga ei mingit ukse avamist.

Nii nad seal väljas ligunesid vihma käes pool tundi, kuni tulid koju ära. Mul nii kahju kohe lastest, et mis ma nüüd teen - lapsed end hästi ette valmistanud ja selline kogemus. Helistasin siis kahele tuttavale teises linna otsas ja palusin teenet. Panime kuivad riided selga ja sõitsime autoga need kaks tuttavat läbi - lapsed said oma mardipäeva elamuse kätte.

Muidugi võib ju kohe komenteerida, et miks peavad need lapsed segama rahulikku elu jne. Aga see on ju vana komme. Nõuka ajal jooksin isegi marti. Inimesed olid lahkemad ja sellist kardina vahelt kiibitsemist ei olnud. Kui kommi ei antud, siis midagi ikka anti. Kurb lihtsalt, kui oma eesti pühad unustame ära ja hakkame kellegi teise elu elama uute halloweenide ja tänupühadega...