Lugeja rongiliikluse lõpust Pärnusse: ebanormaalne, nüüd kulub 25 kilomeetri kaugusel asuvasse keskusesse reisimiseks terve päev

Lugeja kirjutab, et Pärnu rongiliikluse lõpp ei ole ainus teema, mis muret tekitab. Teema olevat regionaalpoliitika puudujääkides tervikuna.

Rong kaotab oma mõtte otsekohe, kui sõit sihtpunkti hakkab kulutama maanteetranspordiga võrreldes samavõrra või rohkem aega. Tallinnast Pärnusse 2h 20min, absurdne, see on tund kauem bussisõidust, ükski täiemõistuslik ei lase oma aega mõjuva põhjuseta lihtsalt tuulde. Jäävad vaid need teivasjaamade kliendid, kelle küladesse viivad bussiliinid on kaotatud ja muud võimalust pole. Aga nende üksikute najal rongi juba ei majanda ja sedagi rahvast jääb järjepanu vähemaks. Nüüd kaotavad ka rongi.

Meie regionaalpoliitika sihiks on selgelt külaelu väljasuretamine ja rongi kadumine vaid üks selle väljendusi. Bussid juba on likvideeritud, paljudes kohtades ka poed, arstid, sideteenused, haridusasutused. Maarahvas on suluseisus, nad on sunnitud oma kodust lahkuma või elementaarseks toimetulemiseks auto soetama. Mis omakorda ajab jälle maanteed senisest rohkem umbe, rääkimata vähekogenud juhtide arvukuse ja sellega kaasnevast ohtlikkuse taseme tõusust.
Trend on süvenemas, liiklemine mistahes transpordiliigiga mistahes punktide vahel muutub aeganõudvamaks. Isikliku sõidukiga teede koormatuse, ühiskondliku transpordiga harva liikluse ja mitmete ümberistumisvajaduste tõttu. Mugav pole kuidagi. Kui 25 km kaugusel asuvasse keskuse poodi reisimiseks tuleb varuda terve päev (hommikul saab sinna, õhtul tagasi), siis seda enam ilusaks ja vajalikuks ei valeta.

Transpordi konkurentsivõime püsib 3 "vaala" najal: kiirus, odavus, mugavus. Rongi turunišiks on ikka alati bussist kiirem, mugavam ja odavam olemine, kusagil maantee- ja lennutranspordi vahel on tema õige koht. Mis neist saanud on?

Kõnealusel raudteel jääks normaalne kiirus helesiniseks unistuseks ka täieliku rekonstrueerimise korral. Meil polegi Eestis enam ühtegi raudteed ega rongi, mis suudaks bussiga võistelda. Ka Tallinn-Tartu liinil mitte, rong 2,5 tundi, buss täpselt sama kaua, aga buss seevastu väljub iga 15 minuti järel. See rongiasi ei toimi sedasi. Kliendid ei kao mitte seepärast, et buss oleks kuidagi mugavam, aga pileti hind ja sõiduaeg panevad suhte hoobilt paika. Tallinnas Pärnusse (suvepealinna) peaks kiirrongiga 45 minutiga saama, et seda oleks võimalik rongiks nimetada. Mingit suslat ei nuta keegi taga. Kaubavedudel, kus kiirus pole oluline, ehk veel, aga kauaks sedagi.
Kõik algab üleval tehtavatest otsustest, ühtne regionaalpoliitika peaks ulatuma märksa sügavamale ja kaugemale vallapiiride liigutamise mängudest, et oleks tagatud elu võimalikkus mistahes asukohas. Kunagi püstitati loosung: "Kaotame elukvaliteedi erinevused linna ja maa vahel" või midagi seesugust. Tegelikkuses on sestsaati kõik vastupidises suunas kulgenud, lõhe on üksnes süvenenud.

Ja jälle ei oska mujale, kui üles "künkale" vaadata ning endale küsimus esitada: Kas kapitalismi tingimustes ikka on kogu elu majanduslike hoobade abil isereguleeruv, ega vaja mingit sekkumist? Või peaks mingid asjalikud reeglid suunad, piirid ja kohustused riigi poolt ette antama, mille piires "mäng käima peaks? Riigi juhtimise pädevusest jääb asjameestel nähtavasti puudu, sorav või lünklik inglise keel, "ümmargune" jutt ja kummarduse sügavus euronõuete ees neid seejuures ei aita.

Toonitan, minu jutt põhineb eeldusel, et Eestis on elu võimalik nii linnas kui maal. Ma saan isegi aru, kui linnainimesed, kes moodustavad rahvastikust lõviosa, sellest aru ei saa just nagu valitsejadki. Arvestatav hulk kodanikke on siit "heaoluriigist" putku pannud või kavatseb seda lähitulevikus teha seejuures kordagi tagasi vaatamata. Vihjan sellega hiljaaegu õpilaste hulgas tehtud küsitlusele. Ma arvan, et muretsemiseks on põhjust küllaga. Midagi peab väga valesti olema, kui isegi pagulased ei soovi siia pidama jääda.