Lugeja: riik on oma võlad rahva kaela veeretanud

Mu sõbranna mees kaotas hiljuti töö. Tema ja ta kaasa olid endale laenuga soetanud uhke elamise Tartusse, mida nad pärast töökaotust enam endale lubada ei saanud. Nii kolisid nad mehe vanemate juurde ja võtsid korterisse üürnikud, kelle makstav summa siiski kogu korterikulu ei katnud. Nüüd on nad raskes olukorras nagu paljud teised eestlased ning loodavad õige pea töö leida, et olukord kontrolli alla saada.

Ilus ja mugav korter on muutunud paljudele laenu tõttu kiviks kaelas. Kui varem oli laenusumma taskukohane, siis palgad ja ka kinnisvarahinnad on buumi ajaga võrreldes kõvasti langenud. Laen on saanud paljudele lõksuks.

Mäletan aega, kui läksin ülikooli umbes 10 aastat tagasi: laenu võtmine tundus nii loomulik, seda reklaamiti igal sammul ja isegi ülikooli astumise stardiümbrikus oli lisaks infole pangareklaam. Kaalusin isegi laenuvõtmist, kuid minu lähedased olid selle osas resoluutsed. Õnneks.

Mul on sõpru, kes elavad peost suhu, tasudes õppelaenu, mida riik muide lubas ise tasuda, kui asutakse tööle riigitööle. Nendest lubadustest on nüüdseks taganetud ja väikesest riigipalgast laenu tasudes tuleb raha enne kuu lõppu sageli puudu.

Laenamine muutus taasiseseisvunud Eestis nii loomulikuks, et pole peaaegu ühtegi inimest, kes poleks endale laenu või liisinguga midagi soetanud. Ka mina olen ostnud nii mõne telefoni ja arvuti. See on lihtsalt nii mugav ning kuigi raha kulub rohkem, tundub selle tasumise tulevikku lükkamine peaaegu et tasuta saamisena.

Omaette ränk teema on muidugi SMS-laenud. On uskumatu, et sellised laenud on olnud üldse lubatud. Mul on sõber, kes maksis aastaid maffiale laenuintresse. Asja mõte on teha inimene orjaks, et ta suuri intresse makstes kunagi laenu enda maksmiseni ei küündikski, tagades organiseeritud kuritegevusele regulaarse sissetuleku sisuliselt mitte millegi eest. SMS-laen on selle skeemi legaliseeritud variant.

10 aastat tagasi tundus laenule õhutamine veidi kummastav. Ei mingit järjepidevust ega alalhoidlikkust. Mäletan, kuidas mu ülikoolikaaslane ütles, et läheb välja sööma. Küsisin, et kas sul on siis nii palju raha või et kas käid tööl. "Ei," vastas ta muretult, "mul on õppelaen."

Niimoodi on elatud mitu aastakümmet, mõtlemata tagajärgedele. Nüüd seda analüüsides tundub tookordne ja ka tänasesse päeva laenudele õhutamine läbimõeldud skeemina, et rahvast võlgadesse juhtida, lastes neil tuleviku arvelt tarbida ja majandust upitada.

Eesti majandusedu aluseks on Eesti rahva ennastohverdav laenudessesidumine, mille arvelt on tarbitud ja rahasid liikuma pandud. Ennastohverdav muidugi enese teadmata.

Riigile on see muidugi tulnud kasuks, kuna riik ise on jäänud laenudest vabaks: ainult rahvas on võlgades.

Kurb on seda kõike nentida, ent ilmselt tuleb leppida saatusega olla sündinud põlvkonda, keda ohverdati väikse riigi "edu" nimel. Ega virisemine ei aita, kui oled kord ära kasutatud, siis seda enam tagasi võtta ei saa. Meil on võimalik vaid vaadata ettepoole.

Eestlased on läbi sajandite leidnud lahendusi ja antud juhul võib lahenduste leidmiseks olla vajalik muuta mõtteviisi ning õppida nägema asju nende juurest alates, et mitte valusalt kukkuda.

Võimalik, et mida aeg edasi, seda rohkem tuleb pöörduda tagasi algusesse, kus said loota vaid oma kätetööle. Kui kasvatad oma kartuli ise ja lüpsad omaenese lehma, et saa vast kuigipalju vääratada. Sisuliselt on muidugi iga töö algupärane ning oma soove täitma asudes peaks au sisse tõstma laenamise asemel ehk kogumise, mis valitsevas olukorras muutub muidugi järjest raskemaks.