Demokraatia puudumist, mahhinatsioone ning survestamist relvastatud jõudude poolt on lääneliku ühiskonna poolt palju ette heidetud, kuid naljaka (ei ole just kõige parem sõna selle kurbmängu juures) nurga alt oli see rahvahääletus siiski kõige demokraatlikum, mida mina tean. Enne kui mind maa alla trambite, lubage seletada.

Palju on räägitud hääletusõiguse andmisest naistele – seda on peetud üheks suurimaks läbimurdeks poliitikas. Nüüd nihutas Krimmi juhtkond piire. Valida said ka Venemaal väljastatud passidega turistid. Mõnes mõttes tundubki ju õige tegu olevat – Krimm toitub paljuski turistide sissetoodavast rahast, seega peaks ka turist saama öelda, milline see koht võiks olla, kuhu ta kindlasti tahaks tagasi tulla.

Teine asi, mis uudistest silma jäi, oli see, et sai hääletada mitu korda. Spordis on levinud tõde, et reeglina võidab see, kes tahab rohkem. Selles valguses ju igati tore, et inimene saab oma panust vastavalt tahtele suurendada. Mis oleks toredam kui kõndida mööda kevadist Simferopolit ja avaldada oma arvamust – mis peamine: su arvamus läheb korda kõigile neile tädidele ja onudele klaasist valimiskastide taga.

Kolmas ja väga liigutav muudatus hääletusel oli see, et oma arvamuse said kirja ka kadunud hinged. Oma esivanematest peab ju lugu pidama ja kui me ei tunnusta minevikku, pole me väärt tulevikku. Uudis haaras mu kujutlusvõime täielikult. Manasin ette pildi, kuidas kaks valimiskomisjoni liiget, Irina Nikolajevna ja Vladimir Stepanovitš koos välisvaatleja Bäckmaniga astusid surnuaiale, peatudes kohe esimesel haual.

Irina Nikolajevna: "Aleksandr Kremenko, meie oleme valimiskomisjonist ja korraldame referendumi läbiviimist seoses Krimmi liitumisega Vene Föderatsiooni koosseisu. Kas olete poolt või vastu?"

Vaikus.

Vladimir Stepanovitš: "Võite vastata lihtsalt jah või ei."

Vaikus. Bäckman haritud inimesena päästab olukorra: "Üldtuntud rahvusvahelise tavana loetakse vaikimine nõusolekuks."

Irina Nikolajevna: "Vladimir Stepanovitš, pange kirja, et on nõus."

Nii liigutakse haualt hauale. Protsendid kasvavad vaikuses kiiremini kui Transnistria gaasivõlg.

Viimane ja väga oluline oli see, et lapsedki said hääletada, vähemalt mingis uudislõigus teatas nõnda särav Krimmi daam soravas vene keeles. Kas pole harukordselt ettenägelik? On ju lapsed need, kes seal maal hakkavad kodu rajama – nemad on need, kelle jaoks tulevikku just nüüd ehitatakse. Peab ju olema võimalus ka neil kaasa rääkida. Kuna puudub pilt sellest sündmusest, siis rekonstrueerisin oma meelevadse kujutelma:

Valimisjaoskond nr 34

Onu laua taga: "Noh, väikemees, mis sinu nimi on?"

Miša: "Miša olen."

Onu laua taga: "Vana sa oled, Miša?"

Miša: "Suvel saan juba viis."

Onu laua taga: "Siis oled suur poiss juba, võiksid ka hääletada. Kas sina tahaksid Venemaaga kokku kuuluda?"

Miša: "Ma ei tea..."

Onu laua taga: "Aga kas sulle "Maša ja Medved" meeldib?"

Miša: "Jaa, ikka meeldib."

Onu laua taga: "Kas sa tahaksid, et Medved oleks sinu peaminister?"

Miša: "Jaa, tahan küll ja Mašat tahan ka."

Onu laua taga: "No küll see Maša tuleb ka, tee siia kasti ristike, ole kena poiss."

Selline kipubki olema Vene demokraatia, mis peale kümneid aastaid edukat katsetamist kodumaal, hakkab levima ka lähinaabrite seas. Kui lähedalt naabrid oleme meie, võib igaüks kodus kaardi pealt järele vaadata. Natuke hirmutav on.