Kõik tunnevad muret, kõik annavad lootust, kõik julgustavad ning hoiavad positiivset joont. Loen ja ei saa kuidagi aru mille üle kommenteerijad nurisevad? Või ei nurise, vaid lausa sappi pritsivad või solvavad või... Aru ma ei saa. Aga selline sallimatus, masendus, viha ei saa ju tekkida tühja koha pealt. Või saab?

Tahaks samuti kirjutada kui mõned üksikud, et "millega te rahul ei ole?", "miks te asju nii mustades toonides näete?", "kas muud võimalust ei ole, kui ennast ebaviisakalt ja ebatsensuurselt väljendada?".

Kuid enne kui ma need küsimused kirja panna jõuan, tuleb mulle meelde külaskäik vanemas eas sugulaste juurde. Inimesed üle 70 aasta. Proua käib osakoormusega tööl, härra on kodune, invaliid. Küsin, kuidas läheb? Ja olen pisut hämmingus, kui vastuseks saavad peaminister ja valitsus sarjata. Kuulan viisakalt ära. Pakun arglikult, et tea kas asjad ikka nii hullud on? Pererahvas lööb väsinult käega. Küsivad, et kas süüa soovin? Soovin. Ainult pean arvestama, et toit on see, mis perenaine töökoha sööklast kaasa toonud on. Toiduülejäägid. Poodi on kauge, ühistransport nadi - vabandab perenaine ja kiidab toitu. Sööme. Toidul ei ole väga vigagi. Samas tuleb mulle meelde, et ka varematel aegadel tõi perenaine toidujääke koju. Siis anti need koerale ja kassile. Nüüd süüakse ise.

Väljas märkan, et valgus ei tööta. Ei - töötab ikka, kuid sellist elektrikulu ei saa pererahvas endale lubada. Koht on kõrvaline. Öösiti pime. Paaril korral on keset ööd käidud ukse ja akende taga. Pererahvas on siis hiirvaikselt olnud, et ehk lähevad ära. Siiamaani on läinud...

Lähen käin naabrimehe juures. Selleks, et küsida, kas naaber on nõus vanainimesi abistama, kui häda käes? Naabrimees lubab, et aitab, kui läbi lume kohale jõuab - teehooldusega on kehvasti.

Küsin mehelt, et kuidas endal läheb? Peale kahte lauset algab must ja mürgine sarjamine. Ikka peaministri ja valitsuse aadressil. Küsin tagasihoidlikult, et kas asi ikka nii hull on? Mees lööb väsinult käega ja vabandab, et kohe tuleb klient.

Klient tulebki. Tunnen ka seda meest. Küsin, kuidas läheb? Peaminister ja valitsus saavad sarjata. Olles ennast tühjaks tulistanud, möönavad mehed, et ega peale iseenda kellelegi loota ei saa.

Klient kurdab, et on väsinud sahkerdamisest. Konkurendid tegelevad kõik (mehe väide) käibemaksu pettusega ja tee sa mis tahad - ausal teel konkureerida ettevõtetega, kes oma kaupa 20% odavamalt müüvad, ei oska tema mitte. Aga samuti ei oska ta ka käibemaksuga petta. Ei tea, kauaks seda leiba lauale on - mõtiskleb mees.

Siis peavad mõlemad mehed plaani homse suhtes. Tuleb vara sõitma hakata - siis ei ole patrulle veel väljas. Miks patrulle kartma peab? Masin ju uus ja korralik? Jah - masin on uus ja korralik, kuid korralikku koormat vedada ei saa. Sõida pooltühja autoga. Aga kütus kulub ühtemoodi, pank nõuab oma tagasi sõltumata sellest, et auto pooltühjalt sõidab ning 2/3 ööpäevast üldse seisma peab.

Ja nii ongi meestel (saan aru, et mitte ainult nendel meestel) homme kavas teha asju omamoodi, sest keegi on pisikese tasu eest andnud neile teada, et homme neid ei tüssata.

Kindluse mõttes on palgatud "jänesed" - mehed kes sõiduautodega trassi katavad ja igast ohust raadioteel kohe teada annavad. Küsin, et kas kalliks ei lähe selline skeemitamine? Juppjagu odavam, kui trahvid – ütlevad mehed asjalikult.

Pea päevasündmustest mõtteid täis, sõidan õhtuks sõbra juurde Tallinnasse. Istume. Ajame juttu. Räägin päeval nähtust-kuuldust. Mees kehitab õlgu. Ütleb, et võib ju olla. Kuid teatab, et ei hakka asjasse süüvima, kuna endalgi muresid küll ja rohkem.

Mees tahab maja ehitada, kuid ei saa. Ei saa kuidagi oma pabereid linnavalitsuses ära kooskõlastada. Proovinud nii, proovinud naa. Naabrid aga ehitavad. Jõudsalt. Käinud mees naabritelt küsimas, et kuidas teie saite ja mina ei saa? Mehed muianud – kes see siis ilma ümbrikuta läheb? Mehed sellised 50+ vanuses.

Mõtlen veelkord presidendi kõnele.

Demokraatlikus riigis on iga etteheide riigile või valitsejatele kaudselt või otseselt ka etteheide iseendale – ütles härra president. On õigus ja ei ole ka. Rohkem vist ikka on õigus. Kes teil, mehed, käskis valimistele käega lüüa? Järgmistel valimisel tuleb minna ja hääletada nende poolt, kellese usku on! Aga mis saab siis, kui ei olegi kedagi peale naabrimehe, keda uskuda?

President arvab, et Eestil läheb hästi. Tõenäoliselt lähebki. Kuid tahaksin ikkagi teada, kas Eestil läheb hästi siis, kui kellelgi Eestist läheb hästi või läheb hästi siis kui kõigil eestlastel läheb hästi?

Praegu vist ei lähe kõigil hästi. Vist isegi paljudel ei lähe hästi.

„Ma tahan tänada ja tunnustada just Eesti vanemat põlvkonda, kes elas üle iseseisvuse kaotuse, elas üle sellele järgnenud õudused, ja sageli kaotas iseseisvuse taastamisega kõik, mida vahepeal oli suudetud koguda.“ Presidendi sõnad. Hästi öeldud.

Kuid põlvkond, kes kaotas taasiseseisvumisega rohkem kui võitis, kas neil läheb hästi? Vaevalt. Ja raske on neile selgeks teha, et meil läheb hästi, sest nemad on näinud aegu, kus neil läks tõesti hästi. Ja neil oli see, millest täna ainult unistada saavad – neil oli kindlus tuleviku suhtes. Ja nad olid tunnustatud. Nad kõik. Igaüks omal alal. Ja keegi ei olnud neist teise sordi inimene ainult selle pärast, et ta ei olnud ülikoolis käinud.

President kirjutab tiigrihüppest ja Skype'ist ja digiretseptist ja e-riigist ja… Ja tõenäolistel ongi enamus eestlasi nende saavutuste üle uhked. Kuid mida peavad tundma inimesed vanuses 60+, kes ei saa sõlmida soovitud elektritarbimise lepingut sest neil ei ole e-maili aadressi? Klienditeenindaja teatab, et see nüüd küll mingi jutt ei ole, et e-posti aadressi ei ole ja teha ei oska ning katkestab lihtsalt kõne. Hääle järgi olla neiu olnud nii kahekümnene…

Igal köiel on kaks otsa. Igal mündil on kaks külge. 

Hea on see, et vähemalt kõnedes räägitakse kui hea meil on ja kui palju paremaks veel minna saab. Õige - positiivset meeleolu tuleb hoida. Kuid öelge siis palun millal see hea kõigini jõuab? Ma usun, et vanainimesed oleks nõus veel toidujääke sööma, kui nad teaksid millal saabub päev, kui keegi on tee lumest lahti lükanud ja nad saavad minna bussi peatusesse, et sõita poodi ja ka tagasi samal päeval. Ka sellest võiks abi olla, kui nad teavad, et poodi on julge minna ja et peale viimast käiku ei ole hinnad niipalju tõusnud, et rahakotile etteaimamatu põntsu paneb.

Selline lugu siis sai. Tahtsin kirjutada kommentaari, kuid ei osanud.

Paljud võivad seda juttu lugedes öelda, et siinkirjutatud lugu on pigem erandid. Võib olla on – kuid nad on eranditult Eesti Vabariigi kodanikud ja nad on täna seisukohal, et nende elu ei lähe hästi.

Head Vabariigi aastapäeva!