Miks mulle laulupidu midagi ei tähenda? Mul pole otseselt midagi selle peo vastu - ei häiri mind uppis liikluskorraldus; müra, mida tekitab valjuhäälditest tulev koorilaul, kui see kandub lauluväljaku lähikonda; turistiuputus ega ka mitte omamüüt eestlastest kui suurimast laulurahvast maailmas (lätlased oma laulupidudega arvavad endast muuseas täpselt samamoodi). Ma lihtsalt ei tunne, et see oleks minu üritus. Rocki-inimesena pole need kontserdid mulle ka muusikaliselt huvitavad. Tantsudest rääkimata. Masside nägemine ei tekita minus joovastust, vaid hirmutab.

Minu esimesed kogemused laulupeost jäävad 1980-ndatesse, kus laulupidu oli keskmisele, veidi apoliitilisele ja mugandunud inimesele tore rahvaüritus muidu küllaltki üritustevaeses suves. Taidlejatele oli see võimalus tunda end kunstimeistrina ja veeta laule õppides sisukalt – ja alkoholivabalt, mis pole sugugi vähetähtis ajastu konteksti arvestades – vaba aega hallis argipäevas, mida must-valge kolme kanalinupuga Rekordi telekas värviliseks muuta ei suutnud. Laulupidu oli ka võimalus suurlinna tulesid imetleda, flirtida, südant kaotada.

Muidugi andis laulupidu ka ettekäände lihtsalt kokku tulla. Vajadus kogunemiste, ühislaulude ja -tantsude vastu on inimese ürgne tung (vt ka Vana-Rooma bakhanaalid). Samal ajal oli paljudele eestimeelsetele inimestele see rahvuslikkusega glasuuritud ENSV suurüritus justkui reetmine, okupatsioonivõimude poolt lubatud ja pakutud ehk institutsionaliseeritud rahvusluse vahetamine tõeliste vabadusideaalide vastu.

Mina lapsena loomulikult keerulisi ideoloogilisi nüannsse arvesse võtta ei osanud. Mina mäletan vaid trügimist, närvilisi täiskasvanuid, kes mind lausa jõhkralt kättpidi massidest läbi tirisid, laule, mis venisid, kuumust, aga selle kõrval ka õrna lootust, et kuskil müüakse pidupäeva puhul ehk ploomimaitselisi Tšehhi lutsukomme, mille keelele sulav moosine sisu mu vaevad lunastaks. Ühesõnaga – laulupidu ma lasteürituseks ei pea. Ei siis, ei nüüd.

Siiski on mõned asjad, mis mind ka täna laulu- ja tantsupeo juures häirivad. Esiteks see, et seal esitatav rahvakultuur pole autentne, vaid maksimaalselt paarisaja aasta vanune, ja suures osas kokku laenatud. Alustades rahvariideseelikutest, mille triibumuster on Saksa päritolu, mitmel puhul isegi üks-ühele koopia. Aga see selleks, mood on ikka liikunud keskustest perifeeriasse, ka vene rahvariiete kodumaa on Bütsants. Kahju on lihtsalt, et paljud selle faktiga kursis pole.

Samuti tantsud – kui paljud teavad, et “Tuljak” pole rahvatants, vaid Anna Raudkatsi looming rahvatantsude põhjal? Samamoodi nagu “Tuljaku” viisi on mitmest rahvaviisist mugandanud Miina Härma. Ka selle aasta laulupeo kavas ei hakka silma ühtegi Eesti rahvalaulu viisistust, valdav on 19. sajandi ja 20. sajandi esimese otsa saksa stiilis rahvusromantism. Minu jaoks on see vahe umbes nagu kultuurmustikas vs metsamustikas, ja eelistan ma viimast. Siin võib muidugi vastu vaielda, et sakslaste ideega matsirahva identiteedi üles puhumine on tegelikult originaalne ja rehepaplik idee, aga Rehepapp pole minu kangelane.

Eestikeelses Vikipeedias on laulupeo definitsiooniks, et see on rahva ühtekuuluvustunde väljendaja. Kõlab väga uhkelt, aga ka väga plakatlikult, ja fakte tunnistades ka ebatäpselt. Oleks võinud kohe kirjutada, et „eestlaste ühtekuuluvustunde väljendaja”, sest venekeelseid laule iseseisvunud Eesti laulupeol ei esitata, seega üks neljandik Eesti elanikke oma emakeeles laulda ei saa.

Kas laulupeo juures on midagi ka positiivset? Jah, on ikka. Näiteks see, et pidu on piletiga ja erafirmade toetusega, mitte riigi poolt sajaprotsendiliselt kinni makstud. Vastasel juhul oleks see riigi-, mitte rahvaüritus, ja selliseid korraldab Putin Venemaal ja Kim Jong-un Põhja-Koreas.

Mina veedan laulupeo nädalavahetuse mere ääres. Eiran Eramaa silti ja lähen otse vee äärde. Nuusutan liiva ja sasin laineid.