Lugeja: pehme stiiliga emad kasvatavad oma lastest väikeseid füürereid
Need samad väikesed jonnijuurikad hakkavad mõne aasta pärast koolis õpetajaid parematesse kohtadesse saatma ja nurga taga kangemat kraami mekkima. Korralikult keelanud ega autoriteeti paika pannud ei ole nende elus ju mitte keegi.
Oma peagi neljaseks saava põnniga olen jõudnud tõdemuseni, et väga oluline on enda kui täiskasvanu sõna maksma panemine. Kui mingi asi on keelatud ühe vanema poolt, peab see keelatud olema ka teise sõnades ja tegudes. Vastasel juhul satub väike inimene segadusse, ega saa enam aru, millal ja kus ta erinevaid vabadusi nautida tohib.
Muidugi on halb tunne last keelata ja talle pidevalt selgitada, miks ei tohi näiteks jalgupidi voodis karata või poest kõike endale kaenlasse haarata.
Võrreldes kaasostlejate lastega on meie oma ikka väikene ingel. Püsib ilusti autokärus ja laseb muudkui signaali. Kõrval aga röögivad poisi eakaaslased nagu ratta peal, ega püsi mitte üheski kärus mitte ühegi rihmaga kinni. Just poes kipuvadki lapsed eriti pöördesse minema, kuna ahvatlusi on nii palju. Väike inimene ei saa aru ka, miks kõiki neid asju omale ei tohi võtta. Raha mõiste on veel kauge ning lihtne tahtmine on kordades suurem kui täiskasvanu distsiplineeritud maailmas.
Hea lugeja, avalda arvamust, kas sinu arvates on pehme kasvatusstiil õigustatud ja annab häid tulemusi? Oma mõtteid võid jagada aadressil rahvahaal@delfi.ee ja kommentaariumis!
