Lugeja: peatage euroliit, ma tahan maha minna!
Andrus Ansipi lubadus jõuda 15 aastaga Euroopa Liidu viie jõukama riigi hulka näib olevat võimalik ainult ühel juhul. Selleks peaksid Euroopa jõukamad maad euroliidust välja astuma.
Võib-olla ei pidanud Ansip oma kunagi antud lubaduse täitmist enam reaalseks ja pani lihtsalt ameti maha. Poliitikutel pole ju vastutust, võib inimestele valetada või lubada mida iganes ning sobival ajal lihtsalt minema kõndida. Kuid selle raha eest oleks oodanud siiski kvaliteetsemat tööd!
Jõukamate maade väljaastumine euroliidust polegi enam utoopiline. EMÜ asutajamaades pole ju rahvas kunagi Euroopa Liidu poolt hääletanud, hääletati Euroopa Majandusühenduse poolt, mis tähendas inimeste ja kauba vaba liikumist. Euroopa Liit seevastu on oma asutamisest saadik (1992. aasta Maastrichti leping) olemuselt järk-järgult ühinev suurriik. Sellel riigil on oma parlament, president, hulk komisjone ja nõunikke või ministreid - ametinimetus pole määrav.
Ühtse riigina Euroopa Liitu veel ei käsitleta, kuna kõiki ühtsele riigile omaseid tunnuseid pole. Näiteks puudub ühtne sõjavägi, aga selle ülesandeid täidab NATO, kuhu kuuluvad ka USA ja Kanada. Samuti ei ole vastu võetud ühist põhiseadust, selle asemel on aga üpris priske kogus igasugu euronorme. Meie Riigikogul suuremat otsustusvõimet pole, enamik seadusi ja norme kirjutatakse meile niikuinii Brüsselist ette.
Mille jaoks Euroopa Liit üldse loodi? Ilmselt ei suutnud Euroopa suurriigid pärast asumaade kaotamist enam maailma majanduses ja poliitikas suuremat kaasa rääkida. Niisiis otsustatigi ühineda demokraatlikul teel - esialgu loodi Euroopa Majandusühendus, mida järk-järgult reformiti, kuni lõpuks asuti poliitilise ühendamiseni.
Ent kui rahvas jõukamates liikmesmaades ei soovi enam vaesemaid Ida-Euroopa maid ning kreeklasi aidata, tuleb riigijuhtidel sellega arvestada. Rahva arvamusega mittearvestamine tähendaks valitud demokraatia teelt tagasipöördumist ning erinevalt tagasihoidlikest eestlastest võib rahvas oma nõudmiste eest ka mässama hakata.
Tundub, et Euroopa Liit ei ole oma eesmärki täitnud. Kulub hulk aega, enne kui suudetakse kas majanduslikult, poliitiliselt või sõjaliselt midagi otsustada. Ilmselt on euroliidu maades liiga erinevad rahvused, kultuur, ajalugu, usulahud jne, selleks et omavahel kokkuleppele jõuda.
Olukorras, kus tarvis kiirelt tegutseda, vangutatakse päid, arutatakse ja vaieldakse. Samal ajal võivad Vene väed takistamatult vallutada Abhaasia ja Krimmi, järgmiseks võidakse ette võtta Ida-Ukraina või hoopiski Kirde-Eesti, kus rikutakse venelaste inimõigust mitte osata eesti keelt.
Olukord Ukrainas peaks olema Euroopa riigijuhtidele Abhaasia vallutamise ajast ammugi tuttav, ometi pole sellest mingeid järeldusi tehtud, taas arutatakse, alles kaalutakse pangaarvete külmutamist jne, ent enne kui kord tegudeni jõutakse, on Venemaa juba Krimmi vallutanud ning küllap jõutakse ohtu tajudes ka oma pangakontod tühjendada.
Tõsi, Ukraina ei kuulu küll Euroopa Liitu, ent kas hakatakse ka pisikese Eesti pärast Venemaale vastu astuma. Ei aitaks isegi NATO vägede Eestisse toomine, kui riigijuhid ei suuda omavahel midagi otsustada või lihtsalt üritavad "vältida sõda" - selle ajaga võiks aga terve Eesti juba mitu korda ära vallutada. Mida riigijuhtide otsustusvõimetus või aeglane reageerimine kaasa tuua võib? Paar näidet Teisest maailmasõjast.
1939. aasta 1. septembril alustas Saksamaa sõda Poola vastu. Poola liitlased Suurbritannia ja Prantsusmaa kuulutasid seepeale Saksamaale küll sõja, kuid suures ülekaalus Prantsuse väed piirdusid vaid oma riigipiiri kaitsmisega üksikute läänerindel viibivate Saksa diviiside vastu. Kuna riigijuhid lootsid ikka veel kokkuleppele Saksamaaga, arenes läänerindel kummaline sõda.
Saadeti kaks pommi Saksamaale, lootuses, et Hitler lõpetab sõja ära. Aga ei lõpetanud, vaid saatis kaks pommi tagasi... Sedaviisi kestsid "lahingud" mitu kuud, hakkas levima väljend "läänerindel muutusteta!" Samal ajal, kui arutati, mida Saksamaaga peale hakata, võis viimane ida- ja põhjarindel takistamatult tegutseda. Muutused läänerindel leidsid aset alles 1940. aasta mais, kui Saksamaa koondas oma põhijõud läänerindele ning vallutas ühe kuuga kogu Prantsusmaa. Ajalugu ei mäleta teist nii kiiret suurriigi purustamist.
1941. aasta 22. juunil alustas Saksamaa ootamatut rünnakut NSV Liidu vastu. Stalin pidas Hitlerit 1939. aastal sõlmitud MRP-le ja nn sõpruse- ja piirilepingule tuginedes oma sõbraks, ehkki ta aimas, et Saksamaa võib NSV Liitu rünnata pärast Suurbritannia langemist. Stalin lootis Saksamaad ennetada ning koondas suurema osa oma sõjatehnikast Saksamaa piiri äärde. Ehkki 1941. aasta juunis oli NSV Liidul Saksamaast tunduvalt suurem armee ja ka rohkem sõjatehnikat, ei oldud kaitselahinguteks valmis. Esimese kümne päeva jooksul tabasid Saksa lennukid saksa täpsusega Nõukogude tanke, lennukid ei jõudnud õhku tõustagi.
Nõukogude vägedes valitses täielik paanika, kuna Stalin jõudis Kremlisse tööle alles pärastlõunal. Talle kanti ette hommikusi uudiseid rindelt. Õhtuks töötati küll välja vasturünnaku plaan, kuid paraku olid Saksa väed selle ajaga kõvasti edasi liikunud. Lõpuks, kui Stalin ja teised Nõukogude riigijuhid end koguda suutsid, oli enamik sõjatehnikat sakslaste poolt hävitatud ja vasturünnaku asemel tuli hoopiski taganema hakata. Saksamaa välksõja plaan venelased relvituks teha võinukski läbi minna, kui Jaapan poleks Roosevelti unest üles raputanud ja oleks Pearl Harbori asemel rünnanud Venemaad teiselt poolt. Suurbritannia päästis tugev mere- ja õhuvägi, aga samuti Chamberlaini asendamine Churchilliga.
Muidugi poleks sõda Venemaaga mingi lahendus, ent just aeglane reageerimine ning alternatiivsete meetodite mitterakendamine vajalikul hetkel viibki lõppkokkuvõttes sõjani. Nähes, et midagi ei võeta ette, võib Venemaa sobilikel momentidel oma Tsaari-Venemaa aegseid piire aegamööda taastada, ent süües kasvab teadagi isu...
Tundub, et sõjalise ohu korral poleks Euroopa Liidust Eestile mingit abi. Pigem oleks poliitikute otsuste äraootamine Eestile kahjulik, kui NATO väed jääksid ootama Euroopa Liidu juhtide otsuseid. Seega pole meil enam iseseisvust ega mingit kaitset Euroopa Liidu poolt. Mida siis teha?
Üks variant oleks lihtsalt Euroopa Liidust välja astuda. See oleks aga majanduslikult kahjulik. Kümne aasta jooksul on paljugi muutunud ja hinnad enam niikuinii vanale tasemele tagasi ei läheks. Varem olid meie trumpideks odavad hinnad ja odav tööjõud, aga mis nüüd? Kui Eesti kaupadele pannakse tollid peale, ei suudaks me kuidagi enam oma kaupa eksportida.
Siseturg on aga juba alla 1,3 miljoni elaniku, pealegi on suurem osa ettevõtteid vahepeal siseturult välisturule ümber orienteerunud, teised aga lihtsalt välja surnud. Enamik välismaalasi jätaks oma ettevõtted Eestis lihtsalt maha - nii pisike siseturg neid ei huvita. Ent suur osa Eesti suurettevõtetest on ju välismaalastele maha müüdud, seega ootaks meid ees päris tõsine tööpuudus. Ka eestlastele kuuluvates suurettevõtetes algaks koondamine, kuna välisturg langeb ära. Sel juhul ei saaks eestlased vabalt ka enam teistesse Euroopa maadesse tööle minna ning Eesti riik ei jõuaks kõigile töötutele abiraha maksta.
Pisut parem oleks antud olukorras variant, kui Euroopa Liit ja Majandusühendus tervikuna laiali laguneks. Sel juhul poleks enam vahet, kas importida Eesti, Poola või Saksa kaupa, tollid tuleksid niikuinii peale. Ent välisinvestorid jätaksid ka sel juhul arvatavasti oma ettevõtted Eestis maha, kuna kasulikum on toota 30 korda suurema siseturuga Poolas või hoopis tuhat korda suurema siseturuga Hiinas või Indias.
Parim variant Eestile näib olevat olukord, kui laguneks Euroopa Liit kui poliitiline ühendus, aga "vana hea" Euroopa Majandusühendus jääks alles. Kas just täpselt sellisel kujul kui vanasti, ent inimeste ja kaupade vaba liikumine võiks jääda. Riigikogu võiks aga totrate seadusemuudatuste asemel mõelda selle peale, milliseid euronorme Eestis rakendada ja milliseid mitte. Samuti tuleks takistada Eesti ettevõtete mahamüümist välismaale, näiteks teha kohalikele ettevõtjatele maksusoodustusi.
Teiselt poolt tuleks see raha tagasi, kuna erinevalt välisettevõtjatest ei viida kasumit Eestist välja vaid investeeritakse rohkem oma ettevõttesse. Välisinvestorid võivad ju oma ettevõtted Eestis maha jätta, kui Eestis tootmine ei ole enam kasulik, näiteks läheb tööjõud liiga kalliks, laguneb Euroliit või kaob tal lihtsalt mingil põhjusel kontroll oma välismaal asuva ettevõtte üle.
Eestil võiks olla ka oma raha, kuna euroraha pole inflatsiooni vähendanud, pigem vastupidi. Hinnad küll Eesti krooni tagasitoomisega enam vanale tasemele ei läheks, ent Eesti raha oli ikkagi eurodest ilusam ja mugavam kasutada. Oma raha andis meile ka rohkem oma riigi tunnet ning me ei pidanud oma raha näiteks kreeklastele laenama (ega siis pangad oma raha välja laena, ikka inimeste raha).
Ansip ütles küll, et meie pankadest Kreekasse raha ei läinud, kuid me ei saa ju uskuda valitsusjuhti, kes meile valetas ja andis põhjendamatuid lubadusi. Eesti krooni kursi võiks siduda hoopiski Inglise naelaga, sest nii kaua kui kestab tsivilisatsioon, ei loobu inglased oma naelast ega miilidest ning sõidavad ikka vasakul pool teed.
Peame võitlema Euroopa Liidu asendamise eest Euroopa Majandusühendusega ning sama peaksid tegema ka teised Euroliidu maad. Kõigi maade euroskeptikud, ühinege!
