Lugeja parvlaevahankest: kas keegi vastutab ka või läheb nagu eelmistel kordadel?
Vassimine ja valetamine
Kui alustada vastutamise osast, siis nagu on näha olnud, toimib jälle vana hea Eesti poliitikas sisse töötatud ringkaitse skeem, kus kõik näitavad näpuga ringis järgmise suunas ning lõpuks pole keegi süüdi. Valija ja maksumaksja vaatenurgast võiks tegelikult asja jagada veel omakorda kaheks ning järgnevalt mõlemast poolest pikemalt.
Esimene prohmakas tehti juba kogu asja planeerimisel ja lepingute tegemisel, mille juures oli veel vana Tallinna Sadama nõukogu, juhatus ning mitu ministrit. Täna väidavad kõik nagu ühest suust, et süüdi on ainult need kaks härrat Tallinna Sadama juhatusest, kes lisaks kõigele ka kogu altkäemaksu asja enda kanda said. Siiski on uskumatu, et ükski minister ega ka Tallinna Sadama selleaegne nõukogu, olid asjast nii eemal, nagu väidetakse. Me räägime siin ju ikkagi rohkem kui 100 miljonist eurost ja sellised rahad ei saa Eesti riigis liikuda niimoodi, et vastutavad ainult kaks tegelast sadama juhatuses.
Lisaks ei ole see ju suvaline hange, vaid hangiti parvlaevu riigile strateegiliselt tähtsale liinile, nagu ministrid seda defineerisid, kui laevaliikluse korraldamine oli vaja SLK-lt riigile üle võtta.
Probleeme pole, aga laevad lihtsalt jõuavad teisel ajal valmis
Teine pool asja juures on kõik see, mis on juhtunud viimase poole aasta jooksul alates sellest, kui hakkasid tekkima kahtlused, et laevad ei saa valmis õigeks ajaks, ning kui paigas on olnud uus Tallinna Sadama juhatus ja nõukogu, TS Laevade juhatus ning ka vastutavad ministrid on uued. Kui nüüd natuke ajalugu vaadata, siis talve lõpus/kevade algul 2016 kinnitasid kõik asjasse puutuvad inimesed eesotsas härrade Michali ja Padariga, et kõik on graafikus ja probleeme pole. Kevade edenedes aga hakkasid asjaolud muutuma ning kuu – kuult hakkas laevu ükshaaval ära pudenema, millest teatamisel kinnitati samas, et kõik ülejäänud on graafikus. Esialgu kukkus ära esimene Poolas ehitatav laev, siis hakati kahtlema Türgi omades.
Edasi kukkus ära esimene Türgi laev ning siis äkitselt huvitava osana jäi alles ainult üks Türgi laev ning teine Poola oma kadus nagu vits vette, ilma igasuguse kärata. Lõpptulemust me kõik teame: jätkub põhimõtteliselt vana seis ning teadmatus, millal uued laevad tegelikult tulevad. Tähelepanelikud inimesed on ehk märganud, et samal hetkel, kui teatati rendilaevade lepingute sõlmimine, öeldi ka välja uued laevade saabumise orienteeruvad ajad ning need polnud enam kaugeltki need, millest räägiti enne rendilepinguid.
Ehk siis lisaks sellele seltskonnale, kes olid algul asja juures ja probleemi algatasid, on meil täna teine seltskond, kes alates kevadest on Eesti rahvale pidevalt hämanud. Kui esialgu oli ka minister Michal kinnitamas, et praamid tulevad õigel ajal, siis tänaseks on tema end teemast taandanud ja ei ole kordagi hilinemise teemal sõna võtnud. Nagu me kõik teame, distantseeris peaminister Rõivas end kogu jutust kohe, kui asi hakkas viltu minema. Ehk siis kuigi tegu on riiklikult strateegilise projektiga, kadus ministrite ja valitsuse vastutus kohe, kui asi hapuks kiskus, mis taas kord näitab meie tänase valitsuse suhtumist sõnasse "vastutus".
Arvestamata lisamiljonid ja Türgi tegijad
Samuti on tänaseks teada, et kogu lisalaevade rent ning Regula ost maksab riigile oma 10 miljonit lisa, mis mingisuguste huvitavate arvutuste järgi on kõik ärimudelis sees. See on siiski raisatud raha, millest keegi ei paista numbrit tegevat, ei ministeeriumi ega valitsuse tasandil. Olgu see tootlikkuse protsent 1 või 7, fakt on siiski see, et hulk raha on raisatud. Huvitava paralleeli võib tuua siinkohal juhtumiga, kus Seli andis sadama poolt 250 000 eurot EOK-le ning millest tehti meeletu skandaal ning Seli sunniti lahkuma ning kaevati riigilt varastamise eest kohtussegi. Samasuguse süüdistuse võiks siis ju täna esitada ka seltskonnale Michal, Kalm ja Padar. Kahjuks on tänasel valitsusel sellistest asjadest ükskõik ning alati võib auke lappida rahvalt aktsiiside kaudu raha juurde koorides.
Kui nüüd küsida, kuidas me selle supi sisse oleme sattunud, siis lisaks eelpool kirjeldatule, on peamiseks probleemiks asjade korraldamine inimeste poolt, kes asjast midagi ei tea. Türgi laevatehased üldiselt ning ka Remontowa laevatehas, on läbi aegade olnud tuntud selle poolest, et ajagraafikud pole neile mingi eriline määraja ning laevad valmivad siis, kui nemad nendega valmis saavad, mitte siis, kui leping ütleb. Ehk siis midagi sellist, mis enamikule juhtivatest laevatehastest on täiesti ennekuulmatu. Sellistest asjadest muidugi nende kahe laevatehase värvilised reklaamkirjad ja lipsustatud müügimehed ei rääkinud ning kuna tellija ehk Eesti riigi ja Tallinna Sadama poolses seltskonnas polnud inimesi, kes teaks selliseid teada-tuntud asju laevaehitusmaailmast või pigistasid nad lihtsalt silma kinni, mistõttu oleme täna probleemi ees.
Huvitav asjaolu on see, et kevadel oleks võinud juba hakata aru saama, et asi on hapu ning laevad ei valmi ning hakata rahvast selle mõttega ette valmistama, mitte lihtsalt sirgelt hämada asjast. Sel juhul oleks ka olnud rohkem aega otsida asenduslaevu. Või äkki ikka otsiti? Terava kõrvaga kuulaja võis hr. Miili intervjuust leida rea, kus öeldi, et parvlaev Hiiumaa rendile saamiseks on peetud läbirääkimisi juba alates kevadest. Kas tõesti, siis ikkagi teati juba varem, kui hapu on asi, aga loodeti ikka, et asi laheneb ise või hoopis hämati rahvaga teadlikult?
Rent aastaks, aga hilinemine pidi olema paar kuud
Värvi lisab asjale ka fakt, et parvlaev Hiiumaa renditi terveks aastaks, kuigi laevad ju hilinevad ainult mõne kuu. Selle vabanduseks öeldi, et see on varulaev, kui mõnel uuel laeval tuleb probleeme. See aga tõstatab küsimused: milleks osteti Regula ning milleks meile terveks aastaks kaks varulaeva? Sellele küsimuse vastas Miil ise ära neljapäevastes uudistes, kui teatas, et ta lihtsalt ei olnud nõus laeva lühemaks ajaks rentima ning kuna TS Laevadel oli seis hapu, siis nad pidid nõustuma. Sellise aastase lepinguga samas tagab TS Laevad ka enda seljatagust juhuks, kui poolakad otsustavad teha nii öelda iseennast ning mõni seal ehitatavatest laevadest hilineb pool aastat või isegi aasta, mida neil on ka varem juhtunud. Selle kõige peale ütles eksminister Palo neljapäevastes uudistes, et kõik on lihtsalt ettevõtlus ehk siis rahvakeeli öeldes, kui läks asi metsa siis läks, meid see ei huvita.
Kui me nüüd teisaldaksime kogu selle ülaltoodu riigi mõõtkavast kuhugi eraettevõttesse või mõnda rahvusvahelisse korporatsiooni, siis selline möödalaskmine ja selle juurde kuuluv tooks kindlasti kaasa nii öelda peade lendamise. Mitte ükski endast lugupidav ettevõte ei hoiaks kauem töötajaid, kes sellise supi on kokku keetnud, olgu nad siis kõrgemal või madalamal tasandil. Meil täna aga ei vastuta keegi ning kellegi soe tool ei kõigu, olenemata hämamisest või meeletust maksumaksja raha kulutamisest.
Oma juhitud valdkond pole nii hästi teada
Kokkuvõtteks võib öelda, et maksumaksja seisukohalt on asjad läinud samamoodi, nagu läksid Estonian Airi, Nordica ja muude riigiettevõtetega, kus raha on läinud, kuid keegi ei vastuta ning kõik vastutajad käivad naeratava näoga Toompeal ja Stenbocki majas edasi, rääkimata Tallinna Sadama kontorist. Kahjuks on saanud ka standardiks, et riigisüsteemis ja riigifirmades puudub kõrgemal tasandil tihtipeale nõudmine elementaarsemalgi tasandil olla erialaselt või kogemuslikult kursis enda juhitud ettevõtte või ministeeriumi tegevusalaga. Kuidas muidu on meil ministrid, kellel puudub elus reaalne töökogemus (nõuniku ja riigikogu liikme amet välja arvata) või riigiettevõtete asjatundmatutest poliitikutest kubisevad nõukogud. Täpiks i peal on TS Laevade juhtkond, kelle pehmelt öeldes asjatundmatud kommentaarid laevade ehituse staatuse, probleemide jms kohta tekitavad laevaehitusega rohkem kursis olevates ringkondades alati lõbusa meeleolu. Tippjuht või mitte, aga midagi võiks asjadest teada või palgata endale vähemalt alluvad, kes talle vastavad asjad selgeks teeks ning aitaks ämbreid vältida.
Jääb ainult loota, et millalgi saabuvad päevad kui Eesti riigijuhtimises võetakse kasutusele sõnad „vastutus“, „eksimus“ ning „tagasiastumine“. Lisaks võiks ju sinisilmsena loota, et tuleb ka päev, kus kehtestatakse teatud kvalifikatsiooninormid saamaks ministriks, riigiettevõtte nõukogu liikmeks või muule kõrgele riiklikule ametikohale.
