Lugeja: pärast ametiaega üle parda heitmine jätab mulje, et presidendiamet pole mitte auasi, vaid karistus

Üha rohkem olen hämmingus selles osas, millist nõiajahti tehakse eelnevatele presidentidele ja nüüd on võetud ka Toomas Hendrik Ilves hambusse.

Eile jõudsid Pealtnägijasse materjalid, mis paljastasid selle, kuidas Ilves kantselei krediitkaarti kasutas erinevate asjade peale nagu rokk-kontserti piletite ja veinide ostmiseks, massaažiks jms. See lisab õli tulle eelnevale üles puhutud skandaalile EASi toetuse ja Ilvesele kuuluva Ermamaa osas.

Käiks justkui nõiajaht ja mulle tundub, nagu üritataks põrmu trampida kõik see, mida Ilves oma kahe presidendiks oleku ajal saavutas ja Eesti heaks tegi.

Selge see, et presidendile kehtivad samasugused õigused nagu igale teisele kodanikule ning siinkohal ei tohiks teha eelistusi. Saan aru ka sellest, et meedia roll on uurida vigu, olles justkui hoiatuseks teistele, et nii ei tohi käituda.

Kuid praegune nõiajaht jätab hoopis mulje, et presidendiamet oleks justkui karistuseks, mitte kui auasjaks. Tagantjärgi on ju öeldud ka Pätsi kohta, et riigireetur, Rüüteli kohta, et kommunist. Ainukese positiivse presidendina on ajalukku läinud Lennart Meri, kuid ka seda väikeste mööndustega.

Praegu on meil presidendiks Kersti Kaljulaid ning tema suunas pole veel nurinat olnud kuulda. Eks tal vaja veel ennast tõestada ka. Aga mõne aasta pärast, kui võib-olla tema valitsemise aeg lõpeb, võib hakata ka tema suunas toimuma nõiajaht. Kuidas ta erinevaid krediitkaarte kasutas, kuhu ametiautoga sõitis ja kellel külas käis.

Selline üle parda heitmine pärast ametiaega jätab mulje, et presidendiamet pole mitte auasi, vaid kui karistus.