Lugeja: otsin suhet täpselt sealt, kust ise tahan!
Inspireerituna Naisteka loost, tahaksin öelda, et kõik oleneb sellest, kuidas tutvutakse, mitte kus tutvutakse. Vähemalt mina kipun arvama, et kui inimene ikka tahab kasvõi pornosaidilt omale kaasat otsida, siis lasku käia, küllap on tal selleks mõjuv põhjus. See on siiski just selle inimese sügavalt isiklik asi.
Tutvumisteenused, olgu need siis internetis, teles või minugi poolest prügikasti küljes paberitükil, ongi ju tutvumiseks loodud. Mis pagana pärast peaks keegi nende kasutamist häbenema? Häbenegu need, kes käed süles, kodus istuvad ja oma tulevast ootavad. Ise lillegi liigutamata. Kui, siis vaid nii palju, et oma kibestumist vahepeal kõigi lähedaste peale välja valavad.
Ega ma ei arvagi, et selle tutvumisega peaks nüüd lauslolliks minema. Sellised paanilised tutvumisportaalides rippujad, kes oma postkasti avavad sünkroonis külmkapi uksega, ise teades, et mõlemad on nagunii tühjad, mõjuvad tõesti koomiliselt. Ja mitte ainult. Haigelt ja hirmutavalt eemaletõukavalt ka. Õnneks on nad siiski vähemuses.
Kõik ülejäänud, no palun väga, tutvuge palju tahate. Tõenäoliselt leiate parema partneri kui kusagilt baarist. Mida ma samas ka päris välistada ei tahaks. Imelikuks läheb aga asi siis, kui te oma suhte algust sõprade, tuttavate eest varjama peate. Ah et vaatavad viltu? Imelikud sõbrad teil. Huvitav, kas nende endi tutvus pandi paika pühas taevases liidus. Eks küsige neilt, kui palju kobisevad. Ja ega need õiged sõbrad olegi. Minu sõbrad on ikka õnnelikud, kui mina õnnelik olen. Ja kui ma ka leiaks selle õnne prügikasti tagant, oleks see vaid hea näide, et õnn on kõikjal meie ümber - ole vaid mees ja korja üles! Mingitel tuttavatel pole aga üldse õigust kobiseda. Ammugi ei läheks korda nende arvamus. Sest sellist tobedat, lapsikut arvamust, et internetist ei tohiks ikka kaaslast otsida, ajab suust välja vaid mingi hälvik.
Samas, ütle mulle, kes on sinu sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina... Teate ju küll. Päris hea koht meenutada. Kui naisele läheb rohkem korda tema sõprade arvamus sellest, et ikkagi kust, mitte kes, siis pole ta ilmselgelt seda suhet väärt. Või pole ta lihtsalt suhtes südamega sees. Üsna lihtne. Ja parajad egoistid on nad ka, miks muidu tervele ilmale halavad, et näe, vaesekesed peavad tuttavaks saamise lugu varjama. Parajad klounid, kahju ainult, et hirmutavad nii mõnegi kogenematu ära. Päris loll lugu, kui ainult selliste lugude põhjal netis tutvumine tabuks muutuks.
Loomulikult ähvardavad sellise tutvumise juures teid igasugu saatuselöögid. Aga see on juba hoopis teine teema.
Ainus, mida öelda tahan, on see, et käige lihtsalt lahtiste silmadega ringi, ärge otsige paaniliselt, kuid uskuge, et iga nurga taga võib olla võimalus.
Et asi usutavam tunduks, toon teile näited minu enda elust. Ilmselgelt said kõik juba aru, et minu praegune, muide parim elukaaslane, tutvus minuga just netis. Ja ausalt, poleks olnud neid sadu kirju, ei oskaks ma uneski näha, kui õrnu sõnu ta kasutada oskab. Ega mehed ju silme ees ei räägi, siis nad pigem näitavad, kui palju nad sind armastavad.
Aga olen ka tutvunud tänaval. Keset päist päeva. Vähemalt tol ajal olid kaubamaja ukse ees sellised restid, milles vahed sees. Sinna ma kontsaga kinni jäin. Nuta või naera, pööra, keera, hakkasin juba kinga jalast kiskuma, kui minu taha põlvitas mees ja sikutas kontsa ladusalt lõksust välja. Samal ajal keeras ventilaatoritest puhuv tuul minu seeliku nagu niuhti tal üle pea. Punastasin, tänasin ja panin ajama. Veerand tundi hiljem bussi ootama jäädes, astus minu juurde (vägagi kena) mees ja teatas, et kuna ta minu pesu on nüüd juba näinud, võiksime järgmiseks kohvile minna.
Elasime koos 8 aastat, siis vaatas ta järgmise seelikusaba alla.
Alati, kui sõbrannaga pidutseme ja jutt kellegi tutvumisele keerab, meenutame naerdes aga nende lugu. Ööklubi, prügikast ja selle kohal öökiv kaunitar. Hooliv noormees, kes juhuslikult möödub, korjab preili juuksed taha patsiks. Ootab kannatlikult, kuni too öökimise lõpetab, aitab näogi ära kasida. Siis ostab klaasi vett ja hakkab loengut pidama. Teate isegi, et kui jube ja kahjulik jne.
Umbes poolteist tundi hiljem jaksab neiu vahele piuksata fakti, et see oli ta elu esimene kokteil ja kohe üldse ei maitsenud. Nüüd on nad 20 aastat koos, ”neiu” ei joo siiani kokteile, muud aga vahel ikka. Ja kui vaja, oksendavad koos.
Vot nii, tähtis ei ole kus, vaid kas ja kes. Ja see, et see on teie ja ainult teie muinasjutu algus. Olge õnnelikud, et see üldse juhtus, mitte ärge põdege teiste arvamuse pärast!
