Lugeja: osa Eesti põllumaast võiks teistele riikidele välja rentida
Need on kõik omavahel seotud. Arenenud riigid peaksid siinkohal järele mõtlema, kas enda arengumaadele eeskujuks seadmine on ikka nii tark tegu? Ehk oleks parem, kui nad elaksidki meie mõistes veidi vaesemalt, tarbiksid vähem luksuskaupasid, kuid see-eest elaksid rohkem loodussõbralikumalt ja säästlikumalt. Võib-olla peaks arenenud riigid hoopis neilt õppima seda, et rikkuse, luksuse ja arutu tarbimise tagaajamine on pikemas perspektiivis meile kõigile hukatuslik. Arengumaid õhutatakse arengule sageli mitte altruismist, vaid soovist nende "arengu" käigus ise oma rikkust veelgi kasvatada.
Suurimateks sellisteks riikideks on näiteks Hiina ja India. Kuna Hiina territooriumist on ainult 10 - 15% kõlblik põllumajanduslikuks kasutamiseks, ei suuda see parima tahtmisegi juures ära toita 1,4 miljardit hiinlast. Kuna toidu ja muude looduslike ressursside sisseostmine sõltub müüjatest, on Hiina hakanud üha rohkem rentima/ostma teistest riikidest põllumaid ja kaevandusi, et niiviisi hankida omale ja rahvale vajalik. Nad teevad seda üle maailma. Hiinast ei jää palju maha rikkad Araabia maad. Kes pikemas perspektiivis tahab ellu jääda, peab hoolitsema toiduainete (soodsa) kättesaadavuse pärast. Haritav maa ja puhas vesi on tulevikus suurim varandus, mille nimel tehakse kõike.
Nüüd jõuamegi Eesti juurde. Meile korrutatakse pidevalt, et meie rahvastik vananeb ja tulevikus ei pruugi pensionäride jaoks maksuraha jaguda. Üheks lahenduseks oleks Eesti inimestele maa andmine ja soodustada riiklikult, organiseeritult maa harimist. Peaks olema reguleeritud, kes kus, mida ja kui palju toodaks. Riik saaks siin igal tasandil abiks olla, kuni ekspordi korraldamiseni välja. Siinjuures oleks Eestile plussiks ka mahemaaks olemine. Üheks elanike taasmaastamise plussiks oleks ka iibe tõus, sest maal saab inimene aru, et lapsed on töödel abiks ja ettevõtte edasiviijad. Kahjuks täna Eestit juhtivad e-vaimustuses linnavurled midagi sellist muidugi ei teeks. E-asjatamine on neil silme eest kirjuks löönud. Seal on muidugi suured rahad, kuid pikemas perspektiivis on kogu e-majandus riskantne ettevõtmine. Ka töökohtade tekitamine e-majanduse toetamisega on pigem näiline. Suured rahad lähevad väheste omanike kätte, firmad müüakse kiirelt maha ja/või kolitakse välismaale. Kuulsus on tihti suurem kui kasu Eesti riigile.
Niisiis, kuna me ise oma maad kasutada ei taha, siis peaks laskma teistel seda kasutada ja ise lõikama sellest kasu. Eestis on vähe inimesi, kuid palju haritavat maad ja põhjavett. Selle kasutusse andmine, välja rentimine, oleks reaalne pensionisammas. Parem ikka, kui ise vaikselt välja surra ja vireleda sealjuures veel rahapuuduses. Üks valik oleks muidugi ka fosforiidi kaevandamine, kuid see oleks keskkonnale üsnagi ohtlik. Kui Eesti maad põllumajanduslikul otstarbel välja rentida, tuleks ka sealjuures rangelt järgida keskkonna ohutust. Muidu oleks tegu lühiajalise projektiga ja meile jääks viljatu, tühjaks kurnatud maa. Asju tuleb teha targalt, kasutades tänaseks haruldaseks muutunud talupojatarkust.
