Amortiseerunud puulogudikud, ühised peldikud koridorides ja needki ehitatud juba vene ajal, sest algselt olid nende "miljööväärtuslike" majade peldikud lausa kuivkäimlad hoovi peal, isegi kanalisatsioon ei ulatunud igale poole. Samuti oli palju elamuid, kus veevärk jooksis maja koridorisse, kraan ja malmist kraanikauss 2-4 korteri peale.

Katused tõrvapapist, tõrvatud. Elektrisüsteem pidas vastu vaid triikraua, samal ajal sisse lülitatud tuled kärsatasid korgid läbi.
Iseenesestmõistetav, et majadel oli ahi-, mõnedel lausa vaid pliidiküte.

Enam-vähem katused, normaalne elekter, veevärk korterisse ja WC (korruse peale üks koridoris) saabusid alles 50ndatel. Kortereid sellistesse majadesse said lihtinimesed. Töölised, lihtteenistujad, pensionärid, isegi ülikooli lõpetanud spetsialistid. Tihti elati pead-jalad koos.

Kööktoas terve lastega pere, tihti veel vanavanemad. Mu klassivenna pere elas paekiviplaatidest põrandaga pesuköögis, ja köetigi selle veesoojenduse pliidiga, kus katel keskel. Palju tuttavaid elasid täielikes keldrites. Saate aru, maa all. Niiskus, rõskus, ei mingit ventilatsiooni.

Alles kusagil 70ndate lõpus hakati sealt perekondasid välja tooma. Siiski jäi definitsioon, et keldrikorter on selline, kus põrandapind on alla 50 cm tänavapinnast. Nendes "Eesti aegsetes" luksusmajades elasid inimesed nii, et üks perekond, üks tuba. Mu klassivennad-klassiõed olid enamuses nn. kommunaalpindade peal.

Meie perel oli õnne. Meie elasime kahetoalises, ahjuküttega, WC koridoris, aga külm vesi köögis. Rekord "pere" ajal oli meid 7 inimest. Mu vanemad, vanaisa, ja onu oma naisega. Lihtsalt pärast sõda oli aeg selline, et tuli kuidagi inimesed ära majutada. Uusi kortereid jagati põhiliselt migrantidele, keda toodi Venemaalt. Teenetega tegelastele. Isegi reakommunistiks olemine ei andnud mingit eelisõigust.

Kui tagastamiseks läks, siis need uued "omanikud" vahtisid oma esiisade (kellega sugulusvahekorda nad polnud võimelised tihti isegi lahti rääkima) pärandit suu ammuli. Vaat, mis moodi Nõukogude võim nende püha omandi ära lagastas. Ilma et nad endale oleksid aru andnud, millised peldikud need logudikud tegelikkuses kogu aeg on olnud. Korralikud kivimajad olid suur erand, neid oli Tallinnas ikka alla poole elamispinnast.

Lisaks veel, et nende tagastatavate majade uued omanikud olid enamikus saanud ka ise juba korralikud korterid magalatesse, mida nad millegipärast ei kippunud riigile tagastama. Seega, tehti jah liiga sundüürnikele. Mitte vähem, kui seda tegi Nõukogude võim omaaegsetele majaomanikele, kes jäeti varast ilma.