Lugeja: Olen vallaline ja ise selles süüdi
Võib tõsi olla, et häid mehi pole saada ja võib tõsi olla, et mehed on probleemsed, kuid paljud naised ometi on edukalt suhtes.
Kui järele mõelda, ei ole ma kindel, et sobivate huviliste korral perekonna looksin. Tõenäoliselt ei teeks ma seda ikka.
Ma põgenen suhete eest
Ehkki võin väita, et ma ei ole õiget inimest kohanud, oleks tõenäoliselt nii mõnigi elus kohatud meestest see õige olnud ja ta oleks ka minu ellu jäänud, kui ma ise oleksin õigeid samme teinud.
Miskipärast on mul aga olnud kalduvus ise põgeneda, kui asi tõsiseks läheb. Kui mehe poolt on huvi püsinud, olen ma ise alati paanikasse sattunud. Hirmuga olen hullumeelselt käituma hakanud või konkreetselt lõpu teinud. Seejärel olen alati kergendatult ohanud, et oht möödas.
Mulle meeldib end haletseda
Kui aus olla, siis ma natuke naudin seda, et ma olen üksik ja saan selles süüdistada keda iganes peale enda. Ehkki mul endal on piisavalt probleeme, on lohutav mõelda, et ma olen nii ilus ja tore, aga keegi ei taha mind, keegi ei armasta mind, keegi ei vääri mind. See on samaaegselt enesepiinamine ja nauding. Ilusioon, et mind ei hinnata ja mulle tehakse liiga, annab mulle justkui õigustuse korvata oma üksindustunnet millega tahes.
Kuna mulle on ülekohut tehtud, on mulle sellevõrra rohkem lubatud. Ma olen ometi ju nii üksik ja see ei ole ju ometi minu süü!
Ma otsin ideaali
Ma justkui otsiks mingit imemeest. Fakt, et sellist põhimõtteliselt ei ole olemas, mind ei morjenda.
Ma ootan mehelt ühtaegu seda, et ta oleks mehine ja sihikindel, samal ajal mõistaks mind kui naist poolelt sõnalt, et ta oleks kena kõigiga, aga armastaks mind kõige rohkem ja nii edasi.
Kui järele mõelda, siis sellist meest, nagu ma tahan, ei ole võimalik leida, teda ei ole lihtsalt olemas. Kõik mehed, nagu naisedki, on lihast ja luust inimesed on plusside ja miinustega. Mina ei taha aga miinustest midagi teada.
Ma olen puudulik
Lisaks kõigele, või peaks ütlema ennekõike, on mul aga hulgim omadusi, mis teevad minust kehva kaaslase paarisuhteks. Sellest tuleneb ka ilmselt kõik eelnev. Kuna ennast ei raatsi n.ö tanki panna, otsin vabandusi ja põhjendusi mujalt.
Olen ebastabiilne ega suuda olla järjekindel peaaegu mitte milleski. Olgu selleks kodutööd, töökohustused, suhted inimestega: kord sujub kõik hästi, siis väsin või tüdin ja asjad jäävad soiku, kuni miski mind end jälle pingutama tõukab.
Pereelus ei peaks ma tõenäoliselt vastu. Laste jaoks peab ema olemas olema kogu aeg ja paarisuhtes ei saa sisse ja välja jalutada. Stabiilsus on hea suhte alus.
Tõenäoliselt mehed, kellega suhelnud olen, on seda tajunud. Nad ei ole sugugi nii rumalad, nagu mõnikord räägitakse. Vähemalt need mehed, kellest mina lugu pean ja kellest huvitatud oleksin.
Mul ei ole peaaegu mingeid sobivaid omadusi, mis paarisuhte toimivaks ja võimalikuks teeks ja seega on hästi, et ma olen üksik.
Tean, et ma peaksin oma puudustega tegelema ja eks ma ka tegelen. Küllap ei ole mul suhte loomisega nii tuli takus, muidu sunniksin end ehk rohkem takka.
Ma olen ise süüdi, et ma olen vallaline ja mitte keegi teine, tunnistan teda. Mida teha? Eks ma võtan midagi ette ja küll asjad paranevad. Parem hilja kui mitte kunagi!
