Kusagilt mälusopist tuleb tihtipeale meelde õnnis aeg, mil bensiiniliiter maksis 11 krooni. Tollal oma sõitude pealt kokku hoidma ei pidanud. Isegi kui muu meelepärase jaoks kogu aeg raha ei olnud, siis kuu alguses täis tangitud paagiga sai alati linnast minema puhkama sõidetud. Siiani on meeles, kuidas kuu lõpp end valusalt tunda andis ja grill-liha asemel sussutasime lõkkes hoopis fooliumis kartuleid või ja hapukoorega. Maalesõit kui selline polnud aga niisugune mõttekoht nagu praegu.

Viimasel ajal taban end pidevalt mõttelt, kui palju mingi kindel sõit mulle konkreetselt maksma läheb. Nii tean täpselt, et Tartust Rõngusse ja tagasi maksab minu masina puhul 7 eurot. Viimasel ajal ei tule ka seitsmega enam välja, kuna iga päev on bensiinijaama tulba peal aina kopsakamad numbrid.

Krooniajal sai kilomeetri hind välja arvutatud. Tollal maksis kilomeeter kusagil ühe krooni ringis. Nüüd on see kenasti kerkinud 50 protsenti kallimaks ehk siis 10 eurosendi kanti.

Kui tahta ülikoolilinnast suvepealinna puhkama sõita, võib edasi-tagasi sõidu kütusekuluks arvestada kenasti üle 35 euro. Samal ajal lohutab meelt, et bussiga on ühe inimese ühe otsa pilet suisa 10 eurot. Isegi kahekesi autoga minnes tasub sõit ära, kui võrrelda bussiga kuluva 40 euroga ehk kahe inimese edasi-tagasi piletiga.

Vend vahetas möödunud aastal oma hirmvana Fordi uue ja nägusama vastu. Erilist sõitmist selle autoga ma siiski ei tähelda, pidevalt seisab ilus masin niisama tühja venna maja ees. Tööle ja trenni käib vend mingil põhjusel jala ning masin ootab nukralt oma tähetundi, mil mootor käima lüüakse.

Viimasel ajal olen tankima sõites alati tundnud kummalist ahistatuse tunnet. Kõik autoomanikud on justkui luti otsas – pidevalt on vaja masinale kütet sisse uhada. Ja see, kes kütte hinda kontrollib, ei ole teps mitte sina ega mina. Mingi onu kuskil paneb paika, kas on leitud uus naftamaardla või kas börsil on tõus või börs tahab mõõnas olla. Kas Lähis-Idas on kriis või on seal hea rahulik. Just sellised absurdsed selgitused meie rahakotist viimaseid eurosid kogu aeg välja lüpsavadki. Naftašeik aga hõõrub käsi kokku ning hülgab oma järjekordse Lamborghini, millel kütus otsa sai ja mis oli juba ammu teda ära tüüdanud. Selle lõbu maksame meie rõõmsalt kinni.