Lugeja: nüüd usun ka mina kummitusi!

Kummitused, poltergeistid ja muud säärased on minu jaoks tundunud alati kui välja mõeldud elukatena. Veel mõned aastad tagasi arvasin, et vaimud ja kummitused on võrdväärsed UFO-dega. Ehk teisisõnu öeldes - mõned on olevat neid näinud, kuid ei teata täpselt, kas nad on siiski olemas või mitte.

Minu jaoks olid kõik need lood, kus räägiti sellest, et kummitused kedagi piinavad, täiesti välja mõeldud lood ühest muinasjuturaamatust. Kõik need mõtted aga muutusid ühel hetkel. Aga veel enne seda, kui hakkan oma kogemustest rääkima, mainiksin, mida on mu tuttavad rääkinud vaimudest.

Üks poiss rääkis sellest, et pärast tema vanaema surma hakkas ta pea iga öö kuulma kellegi samme teisel korrusel ning aeg-ajalt oli kuulda ka seda, et midagi justkui kukuks kusagilt alla. Kõik see kestis selle hetkeni, mil perekond kolis ära sealt majast. Peale seda ei ole keegi tulnud neid enam "kummitama".

Teise selletaolise loo rääkis mulle üks veidi vanem inimene. Ta elab üksinda maal oma majas ning paar aastat tagasi suri tal mees ära ning ta jäi üksi. Nädal-kaks möödus ning ta hakkas kuulma väga imelikke hääli ning aeg-ajalt oli tal tunne, et keegi on tema selja taga ja vahel oli tunda ka õrne puudutusi. See jutt tundus kui müstika, aga kes teab, ehk ongi tõsi. Rohkem pole ma selliseid lugusid kuulnud.

Küll aga olen kuulnud nii-öelda lugusid näiteks selle kohta, et Kadrinas on üks mahajäetud vana maja, kus kummitab ning kui õhtul sealt mööduda, on kuulda hääli ning justkui trummipõrinat.

Samuti tean seda, et Rakvere lähedal asub maja, kus elab poltergeist, kes igaühte piinab, kes sinna elama läheb. Tean, et seal majas ei suuda keegi rohkem kui paar kuud elada. Umbes viis aastat tagasi elas seal üks perekond, kes elas seal koguni üle aasta, aga peale seda on sinna kolinud inimesed koheselt tahtnud sealt ära tulla, sest elu seal on võimatu.

Ja veel üks lugu, mida olen kuulnud, on see, et Kolgas asuvas mõisas kummitab. Kuivõrd tõene see on, aga igaljuhul päris paljud on kinnitanud, et sealt möödudes on tõesti kuulda hääli. Aga üks asi on veel rääkimata. Nimelt, kool kus käin - ka seal kummitab! Kuulujuttude põhjal on teada, et seal majas olevat surnud üks koristaja ja kaks õpilast ning kõigele lisaks pidi seal kummitama esimene selle kooli õpetaja, kuna ta polevat olnud millegagi rahul. Usun, et see on välja mõeldud jutt, aga kes sedagi teab.

See võib tunduda totter, aga esimeses klassis pikapäeva rühmas olles juhtus nii mõndagi - sahtlid läksid ise lahti, kapiuks avanes ning aken läks kinni. Olgu, aken võis ju tuulega kinni minna, aga kuidas lähevad lahti sahtlid, kui need pannakse kinni ning minnakse korraks eemale ning tullakse tagasi ja nähakse, et need on lahti? Kusjuures, mitte kedagi teist ei olnud seal ruumis, kus see kõik toimus.

Minu jaoks oli see muidugi põnev ning hetkeks hakkasin uskuma, et võib-olla ongi kummitused olemas. Aga mõne aja pärast jäin ikka selle juurde, et neid ei eksisteeri. Nüüd aga siis selle hetke juurde, mis muutis mu mõttemaailma. Nimelt, kes ei oleks tahtnud vaime välja kutsuda? Seda on vist proovinud iga nooruk. Nii otsustasin ka mina paari sõbraga ühel õhtul kutsuda välja "hea vaimu".

Leidsime kusagilt õpetuse, kuidas seda teha ning proovisimegi. Kustutasime tule ja tegime kõik nii nagu oli kirjas. Kõik oli alguses tavaline, kuid siis tuli kusagilt tuul - päris tuul! Kardinad liikusid ning vaas läks ümber. Õnneks ei kestnud see kaua, aga siis oli kuulda kellegi samme. Me vaatasime üksteisele kohkunult silma ning ei teadnud mida öelda, mida mõelda. See oli hetk, kus ma tõesti kartsin väga!

Vaimust pidi lahti saama öeldes: "vaim, mine sinna, kust sa tulid" ning kustutada küünal ära. Üks sõber seda ka tegi, aga endiselt keegi "sammus" seal ruumis. Meil ei jäänud muud üle kui hirmunult ära joosta.

Ei saanud ju ometi seda kõike endale ette kujutada? See kõik juhtuski just nii. Aga see pole ainus, mis muutis mu mõtlemist. Pärast seda, kui olin vanaema kaotanud, hakkasin nägema ja kuulma väga imelikke asju. Ähmaselt on meeles, selline "tiksumine", mis meenutas kella tiksumist. See oli nii häiriv, et ööse magamine näis pea et võimatu.

Teine asi oli see, et hakkasin kuulma koputust akna taga. Täitsa selline tunne oli, et keegi koputab, aga vaatama minnes ei olnud kedagi. Kuidas see heli tekkis, ei tea. Ja muide, seda ei kuulnud ainult mina, vaid ka kõik teised pereliikmed hakkasid kuulma ebameeldivaid ja häirivad asju. Peale seda kõike ei julge ma küll enam öelda, et vaime pole olemas.