Lugeja nõuka-nostalgikutele: tänase pensioni eest saab kilekotte, nätsu ja teksapükse nii et tapab!

Viimasel ajal võib meedias kohata lugusid, mis ülistavad elu Nõukogude Liidus. Nõukanostalgiast nõretavates artiklites ja lugude kommentaarides esitatakse absoluutse tõe pähe väidet, et Nõukogude Liidus oli elu parem kui Euroopa Liidus.

Nende kahe riikliku moodustise nimekõlalisele sarnasusele tuginedes üritatakse lugejat väitlema provotseerida ja sunnitakse pooli valima, võib vaid oletada, millisel kaalutlusel. On ju need kaks formatsiooni teineteisest kaugel nii ajalises kui ka ideoloogilises plaanis.

Nooremad lugejad peavad meie tänaseid supermarketeid, milles kaupa laeni ja kinnisvaraturul pakutavaid uusi kortereid normaalseks, kuid unistavad vanemate inimeste jutte kuulates ilmselt, et Nõukogude Liidus saanuks kõike seda head samamoodi nagu praegu, aga odavamalt või lausa tasuta. On see tõesti nii?

Avage majandusaabits ja lugege sealt peatükki: võimaliku tootmise piir. Nõukogulikku majandust iseloomustas ülearendatud sõjalis-tööstuslik kompleks, kus ressurss suunati tarbekaupade tootmise asemel relvade tootmisesse. Riik oli ju tähtsam kui inimene. Kui prioriteetselt toodetakse ühte kaupa, siis ei saa enam toota teist, sest ressurssi ei jätku. Näiteks tootes palju kahureid, ei suudeta enam toota palju võid. Selle tõttu ei olnud Nõukogude Liidus ka normaalset tarbekaupa, vaid valitses defitsiit. Tarbekauba tootmiseks vajamineva ressursi kasutas ära sõjatööstus.

Otsige üles defitsiidi mõiste ja lugege seda mõtestatult. Tänasele kaubaküllusega harjunud inimesele on nähtuse sisu võibolla raskesti hoomatav. See oleks midagi sellist, kui noorem generatsioon saaks igapäevastest nutitelefonidest ja sülearvutitest ainult unistada ja vaid mõni üksik õnnelik koolis, kellel välismaal sugulasi või isa meremees, tooks teile reisilt sellise kaasa. Siis käiks pool kooli seda imeasjandust vaatamas ja teil oleks kohe eriliselt uhkem tunne. Täna aga peate kogu aeg uuema ja kallima mudeli ostma, et sõpradele muljet avaldada, kehtib tavaline turumajanduslik reaalsus.

Nõukanostalgia

Nostalgia põhjuseid ei ole vaja kaugelt otsida. Psühholoogiast on hästi teada, et aju kustutab aja jooksul kogetud halvad sündmused ja võimendab häid sündmusi. Hea jääb meelde ja kasvab aja jooksul, halb aga ununeb võimalikult ruttu. See on meie psüühika enesekaitsemehhanism.

Kui tänapäeval ostab keegi auto, elamispinna või välismaareisi, siis on see vaba turumajanduse tavalisi episoode – tarbimisühiskonna argipäev. Kui aga keegi sai sellega hakkama nõukaajal, siis inimese positsioon tutvusringkonna silmis tõusis skaalal, millist on tänasesse reaalsusesse raske üle tuua. Tolleaegne inimene ihaleb taga seda staaristaatust, mida pakkus defitsiitse kauba omandamine või osalemine selle jaotuses. Defitsiidi tingimustes üles kasvanud generatsioon on võitluses sajaeuroste televiisorite nimel valmis tänagi üksteist kasvõi maha tapma, kui mõni elektroonikapood pakub toodetele avamishindu – nõukogude inimese refleksid on visad kaduma.

Ühe levitatava nõukamüüdi kohaselt oli nõukaajal inimestel raha palju, aga kaupa oli vähe, täna aga on kaupa küll palju, aga raha ei olevat. See on muidugi hea näide primitiivse inimese demagoogiast. Raha võib ju koguda – võib näiteks tööle minna. Keegi ei taha tööle võtta? Ehk tuleks siis mõelda sellele, et ise ettevõte asutada ja endale ja mõnele sõbralegi tööd anda. Ei saa hakkama? Äkki peaks siis enesele otsa vaatama, miks ollakse selline, keda keegi tööle võtta ei taha? Äkki ei viitsinud koolis õppida? Luuseril on alati süüdi keegi teine, sest see vabastab ju isiklikust vastutusest. Samal põhjusel soovitakse tagasi ka nõukogudelikku karjaühiskonda, sest siis vastutas alati keegi teine. Isegi mõtlema ei pidanud ise, partei mõtles ju sinu eest!

Nõukakommentaarides õhatakse aja järgi, kui ENSV olevat olnud elatustasemelt esimene Nõukogude Liidus. Aga mis praegu? Euroopa Liidu viimane! Niiviisi väites tahetakse vist ära unustada aega, kui kellelgi õnnelikul oli võimalik külastada vabaturumajanduslikku Soome riiki raudse eesriide taga. Juba sealne kaubaküllus ei lasknud millegi poolest oletada, et me olnuks toona esimesed ka Euroopas, kuigi ühte kuuendikku planeedist ehk Nõukogude Liitu kõik kartsid.

Välisreisilt üritati sugulastele näitamiseks kaasa osta närimiskummi ja purgiõlut. Nii said ka sugulased osa "roiskuva kapitalismi", nagu tollel ajal halvustavalt kutsuti, imedest. Välismaised kilekotid, nätsupaberid, tühjad õllepurgid või sadamast kaasa krabatud välismaakeelne reklaamkirjandus muutus nõukogude inimese kodus vaatamisväärsuseks, mida säilitati ja koguti.

Väide tänasest Eestist kui Euroopa viimasest on loomulikult väitja enese luul. Viimased ei ole me enam isegi eurotsoonis, rääkimata tervest euroliidust, kui võtta arvesse kohustusi riiklikke laene võtnud Euroopas.

Võlad

Eurostati andmetel on Eesti riigvõla tase suhtena SKP-sse Euroopa madalaim, 10% SKP-st. Teist-kolmandat kohta jagavad Bulgaaria (18%) ja Luksemburg (22,4%). Võlatabeli tipus on aga niinimetatud vana Euroopa riigid nagu Kreeka (160,5%), Itaalia (130,3%), Portugal (127,2%) ja Iirimaa (125.1%). Nende euroriikide murettekitavast seisust oleme vist piisavalt kuulnud. Võrdluseks ka meie lähinaabrid: Soome (54,8%), Rootsi (39,4%), Läti (39,1%) ja Leedu (40,8%).

Isikliku Ford Sierraga sõitev mees võib varasid ja kohustusi arvestades olla varakam kui rikkana tunduv naabri-Juhan, kelle liisingumersule haldur ja täitur ühel ilusal päeval maksmata arvete pärast järele tulevad ja Juhani jalameheks jätavad. Õnneks on meie pealinnas võlamiljonäridele juurutatud taskukohane tasuta ühistransport. Nii võib ka mõne tänase vana Euroopa riigi rikkus olla vaid näiline.

Mõni kavalam nõukanostalgik väidab muidugi kohe, et riigi võlg on meil jah väike, aga vaadake palju inimesed võlgu on! Ilmselt siis tahetakse isiklikku elustiili ka riigile peale sundida, las laenab ka riik ennast lõhki! Tegelikult said ju väga paljud vanemad inimesed erinevaid teid pidi nende valdusesse sattunud nõukaaegseid paneelmajade kortereid kollaste kaartidega erastada, muutudes niimoodi taastatud Eesti Vabariigis kinnisvaraomanikeks. Samal ajal peavad tänased noored elamispinna ostma vabalt turult ja selleks kolmkümmend aastat panka orjama.

Samasse kategooriasse, kus püütakse võrrelda võrreldamatut, kuuluvad ka arvutused, palju oli võimalik palga eest osta ENSV-s ja palju on võimalik pensioni eest osta nüüd. Unistatakse Lääne elatustasemest, tehes aga tööd nagu Nõukogude Liidus tehti. Vaikides tahetakse mööda minna faktist, et "omal ajal" kehtis siseriiklikult kasutatav rubla, kuid välisraha ehk niinimetatud valuuta omamine oli lihtsurelikule kriminaalkorras karistatav. Tänaseid pensione makstakse aga toonase nõukogudeliku tööpanuse eest just nimelt vabalt konventeeritavas rahas euros, mille eest saab osta piisavalt purgiõlut, nätsu, kilekotte ja teksapükse. Ole ainult mees ja too supermarketist koju.

Seda pensioniteks makstavat raha kogutakse maksutuludena tänaselt vabal turul konkureerivalt töötajalt, pingeline töötamine konkurentsiühiskonnas ei meenuta aga aega, kui nõukalegendi järgi kõigil oli töö, paraku vahel ka koos viinapudeliga.

Soovid ja võimalused

Rahulolematus ja masendus on kindlasti millegi tagajärg, kuid pigem tuleks mõelda selle peale, kuidas selliseid kibestunud inimesi aidata? Ega see ei olegi hästi võimalik, sest probleem peitub sageli eneses, mitte oludes. Kindlasti on üks suur probleem harimatus. Harimatu inimene teeb oletusi elu kohta enesele kättesaadava teabe põhjal. Paraku on aga seda nii karjuvalt vähe ja mitte sellepärast, et keegi informatsiooni kusagil salakambrites kinni hoiab, vaid sel lihtsal põhjusel, et vähe on omandatud teadmisi. Niisiis otsustab rumal väga ebatäieliku informatsiooni alusel, teeb valedest eeldustest valesid järeldusi ja jõuab ikka ja alati tulemusele, et süüdi on keegi teine.

Ehk aitaks maailma mõtestamisel mõne raamatu läbi töötamine? Ise õppida on keeruline, selge see. Vanem inimene juba hea meelega kooli ei lähe, nagu seda Läänes üha sagedamini kohtab, sest see käib au pihta. Aga mida siis teha? Vinguda ja viriseda? Eks see ole lihtsam tõesti.

Selleks, et edasi minna, tuleb fikseerida olukord, kus parajasti ollakse. Kui elatakse enese loodud virtuaalmaailmas, mis ei vasta tegelikkusele ja ühel päeval reaalsus koju kätte tuleb, on masendus kerge saabuma. Siinkohal ei peaks end puudutatuna tundma need, kellele langes osaks raske koorem olla noor Nõukogude Liidus, kasvada karvadesse rollingute või biitlite saatel, kuulata öösel Luksemburgi raadiot või Ameerika häält, jõlkuda Moskva kohviku või Viru hotelli ees, sebida tuttava-tuttava-vanatädi-vennapoja kaudu ABBA või Boney M-i plaat, Jenkki nätsu, Neckermanni kaubakataloog või Playboy kapsaks loetud eksemplar - need, kelle noorus möödus salamisi unistades elust vabas Eestis.

Alati võib hommikul proteese pestes ja habet ajades vannitoapeeglisse kaeda – kas sealt vaatab vastu sina ise või hoopis keegi võõras nõukogude inimene? Nii kaua kui iseennast ära tunned, on veel lootust. Valik on, nagu öeldakse, sinu!