Esimesena nimetan isikliku hügieeni probleemi. Neiu tuli minuga kinno otse trennist ning kõik aroomid oli ta endaga rõõmsalt kaasa võtnud. Tema kõrval õdusalt aega veetes sain osa nii pesemata juuste, hammaste kui ka naha lõhnast. Kuidagi suutsin need poolteist tundi tema kõrval vastu pidada, kuid kerge see katsumus ei olnud. Pähe kerkisid erinevad psühholoogide teooriad, kus õige paarilise tunneb juba lõhnast ära. Ilmselt tema siis see minu õige ei olnud, sest pesemata kujul meie vahel sädet õhku ei tekkinud. Ei pea lisama, et viimaseks see kohtumine jäigi.

Teise häiriva punktina võib välja tuua "naiseliku" tagasihoidlikkuse ja vaikimise. Meeletult tüütu on iga sõna tangidega välja kangutada ja haudvaikuses romantilist õhtut veeta. Väikene kohmetus on igati loomulik, kuid täielik krampitõmbumine ei jäta ruumi teiseks kohtinguks.

Kolmas näide tuleb ülipüüdliku kaasanaermise teemal. Iga minu sõna on kuld ja iga mu lause aasta parim nali. Mingi ajani isegi on meeldiv end rokkstaarina tunda, kuid ühel hetkel tekib küsimus naise vaimse tervise kohta. Imelik on kuulda enda kõrvus pidevat naerulaginat, kui räägin vanaema surmast ning sügismasendusest Eestis. Mõni inimene suudab ja tahab naeru ja nalja näha ka kõige kurvemas kaadris. Ise nad veel kiidavad, et on üdini positiivsed inimesed ning ümbritsevad end hea ja sooja auraga. Jätkuvalt ei leia ma midagi naljakat lähedase inimese kaotuses või hingelises madalseisus pimedal aastaajal.

Neljas ebameeldiv ilming esimesel kohtumisel on varjamatu ja kohatu kriitika mehe välimuse kohta. Käisin autoga tiirutamas ühe neiuga, kes kogu reisi vältel ketras, kui noor ma ikka oma reaalse vanusega võrreldes välja näen. Oma arust püüdis ta sellega vist komplimenti teha, kuid ebaõnnestus täielikult. Pigem jäi mulje nagu oleksin tagasi põhikoolis ning ja mõni plika noriks, kuna soovib mu tähelepanu saada. Tollal oli popp nii välimuse kui ka koolikoti brändi kallal nokkida, et meeldiv noormees siis norijat mööda klassi taga ajama hakkaks. Koolis sai neid mööda pinke ja laudu kulgenud jooksmisi piisavalt tehtud. Ei ole tahtmist neid nüüd oma hilistes kahekümnendates kordama hakata.

Sinnapaika see põhikooli mentaliteediga neiu minust jäigi. Päris maantee äärde ma teda maha ei pannud, aga rohkem oma autosse kutsunud ka pole.

Pärast ebaõnnestunud kohtingut olen alati teinud kiire kokkuvõtte. Mõtlen juhtunu läbi ning püüan sellest parimat võtta. Iga kohtumine uue naisega õpetab midagi ka minu enda kohta.

Praeguseks hetkeks olen selle õige naise enda kõrvale leidnud. Esimesel kohtingul suutis ta mu tihedast sõelast hoolimata hea märgi maha jätta. Vallalistele soovin aga meeleolukaid kogemusi uute kaaslastega välja minekul!