"Mul on tunne, et mõned sõidavad ühesuunalisel teel meelega vales suunas, kujutades ette, et linnas on ohutum sõita liiklusele vastu. Samas näen niimoodi sõitmas tihemini autojuhte kui jalgrattureid. Mõned on ilmselt eksinud, nagu näiteks inimene, keda nägin sõitmas vales suunas mööda Poska tänavat Tallinnas – teadlikult teeks seda vaid püstihull.

Eelmisel nädalal sain ühesuunalisel tänaval vales suunas sõitvast autost mööda põigata Pirital, kusjuures ta sõitis lisaks kõigele minu poolt vaadates "vastassuunavööndis". Vales suunas sõitjate hulgas on ka taksojuhte, öiseid kummivilistajaid ja kavalpäid, kes arvavad, et tagurdades tohib seda teha – kõik ilmselgelt tahtlikud rikkumised.

Parema käe reegel võib tõesti olla tundmatu paljudele jalgratturitele, kellel pole autojuhiluba. Küsisin ühelt niisuguselt, millest ta samaliigiliste teede ristumisel lähtub. Ta vastas, et annab lihtsalt kõigile teed. See võib mõnes autojuhis muidugi segadust tekitada, aga samas on sellisel ratturil palju paremad eeldused terveks jääda kui sellisel, kes eeldab, et vasakule ei pea vaatama.

Liikluskindlustusjuhtumite kaardi järgi pole Tallinnas peaaegu ainsatki samaliigiliste teede ristmikku, kus autojuhid ei suudaks aasta jooksul vähemalt korra plekki mõlkida. Pole ka imestada, sest 30 km/h kiiruspiiranguga tänavatel, kus ristmikud on samaliigilised ja olematu nähtavusega, on 50 km/h pimesi üle ristmiku sööstvad autod täiesti tavaline pilt.

Õuealade mainimine on eriliselt koomiline, sest minust sõidavad autod õuealadel mööda vähemalt 40-ga. Kui tuleb sõita kahele poole teed pargitud autode vahel ja paremale ega vasakule praktiliselt midagi näha ei ole, siis mina ei julge küll sõita kiiremini kui 20 km/h, aga paljusid see ei takista. Kohati tundub, et autojuhtide loogika on pigem mööduda jalakäijast võimalikult suurel kiirusel, et ta ei jõuaks ootamatult auto ette astuda," kommenteerib teine lugeja esimese tõstatatud probleeme.