Just see viimane artikkel oli see, mis mind seda tükki kirjutama motiveeris. Ma tõesti ei suutnud uskuda, kuidas nii, et naissoost inimene paneb kogu naissugu ühte patta ja siis üritab end erandina õigustada? Sellel motivatsioonil, sõnastasin ma isikliku arvamuse.

  1. Naised joovad nagu mehed vanasti.

Kahtlemata on alkoholismiprobleem naissoost inimeste hulgas kogu võrdõiguslikkuse ja demokraatia arenguga kasvanud, kuid olgem ausad, meeste seas on alkoholismi probleem rohkem levinud. Ma ei ütle, et naiste massiivne joomine oleks õigustatud, aga ma leian ka, et meeste massiline joomine pole õigustatud. Minu jaoks see on võrdlemisi pada sõimab katelt situatsioon. Ehk ühiskond taunib purjus naist rohkem kui purjus meest, olgem ausad, kummastki soost purjus inimene pole meeldiv vaatepilt. Lisaks sellele, öelda, et enamus naised kaanivad pidevalt viina nagu oleks viimne päev, on liialdus.

  1. Naised on lodevad ega tee sporti.

Ma ei saa aru, millisest kohast selline informatsioon üldse tuleb ? Kui vaadata näiteks Eesti tänavaid, pole reaalselt pakse inimesi mitte kuskil näha nagu kuskil metropolides, ilmselt peavad naised Eestis siis midagi õigesti tegema. Lisaks sellele, pole sport kõigile sobiv ega meeldiv, see on maitse küsimus. See, et inimene sporti ei tee, ei tee teda tingimata lodevaks, sest tal võivad olla teised huvid, millega ta end teostab. Samuti on mehest jälle silmakirjalik midagi sellist naistele ette heita üleüldises pildis, sest praegune olukord pole selline, et naised istuvad diivani ees ega jaksa paarsada meetrit poodi kõndida ja mehed treenivad end jõhkralt samal ajal.

  1. Naised on võltsid — juuksepikendused, kunstküüned

Selle näol oli tegemist ilmselt minu lemmikpunktiga kogu nimekirjas. Ma ei tea, kus kohas täpselt härra Autor ja preili-Kes-Oma-Soo-Pärast-Häbi-Tunneb viibivad, aga nii palju „grillkanu”, plastmassküünte ja plastmassjuustega neiusid küll Eestis ringi ei liigu, kui nende jutu järgi tundub (ja nende jutu järgi tundub, et neid oleks kui iga nurga peal). Kindlasti on selliseid inimesi olemas, aga nad on Eesti ühiskonnas vähemus.

Lisaks sellele, on tänapäeva ühiskond lihtsalt selline, et paneb rohkem rõhku naise kui mehe välimusele. Seega, pean ma paraku pooldama siinkohal häbi tundva neiu seisukoha põhiideed — natuke ebaloomulikku välimuse parandamist on pigem vajalik. Ma ei mõtle siinkohal tingimata võltsküüsi, ripsmeid või läätsi, vaid kasvõi tavalist kosmeetikat, mis inimese näo ilmekamaks teevad. Hea väljanägemine on naisele oluline kõige esmalt enesekindluse jaoks. Kuidas naine peaks end avalikus kohas mugavalt tundma, kui ta on terve aja mures, et kõik näevad tema väikseid iluvigu?

  1. Naised ei oska süüa teha.

Ma ei saa selle punktiga absoluutselt nõustuda, sest väga paljud Eesti naised on esiteks juba lihtsalt sellises majanduslikus olukorras, et nad on sunnitud ise süüa tegema endale. Ma võiks nõustuda sellega, et on olemas arvestatav hulk neid, kes lihtsalt tunnevad end ebakindlalt süüa tehes, mistõttu ei taha nad enda tehtud toitu kellelegi pakkuda.

  1. Naised tahavad rikast meest leida.

Kõigepealt tahaksin ma välja tuua, preili-Kellel-On-Häbi näite „harakatest ööklubides”. Ööklubid on täiesti kohatu näide, sest samamoodi nagu luusib seal ringi ehk neidusid, kes tahavad tasuta jooke, läheb päris arvestatav hulk meessoost inimesi sinna eesmärgiga lükata oma suguelund kellelegi jalgevahele. Kahtlemata on alkohol ja seks väga toredad ning klubikogemusena paljudel juhtudel vastastik ärakasutamine, kuid pika suhte perspektiivis on see näide täiesti erandlik ja sobimatu.

Härra Autor tõi nii nutikalt välja naispoliitikud. Siinkohal tahaksin ma lahkelt meenutada, et poliitika, kuigi demagoogiline võitlus, on võitlus selle nimel, et rahvale meeldida. Tihtipeale usaldab rahvas alateadlikult meessugu, ehk eriti eakamad inimesed, kes on lihtsalt harjunud suurema soolise ebavõrdsusega. Lisaks teeb mind kurvaks, et nooremad inimesed üldistavad naissugu nii, sest kas keegi on hetkeks mõelnud, et selline kahte leeri jagamine jätabki naissoost ebakompetentse mulje puhtalt tema soo pärast, tehes talle konkurentsi raskemaks?

Ma ei pea õigeks partneri valikut majandusliku seisukorra alusel, aga raha on oluline. Ma saan aru, et naissoost inimene, kes tahabki oma elu mitte midagi teenides ja kellegi kulult lüpstes mööda saata on taunitav. Samal ajal, ei tohiks eeldada, et naised jääksid ükskõikseks mehe majandusliku seisu suhtes, sest olgugi, et osad naised ei pane seda pahaks, ei tohiks naisest eeldada, et ta toob sisse suurema osa.

  1. Naised ei korista

Mul on raske uskuda, et paljud naised lasevad oma koju kedagi, kui see tõsine sealaut on, aga ma võin siinkohal eksida. Samuti pada-sõimab-katelt situatsioon. Ma saan aru, et meestele meeldib idee koduperenaisest jumalannast, kuid samal ajal iseseisvast naisest, aga ka mehed peaksid koristama, eriti kui nad elavad üksi. Suhteliselt õõvastav on küll minna kellegi ( KA meessoost inimese juurde) kui neil on räpased nõud ja riided kõikjal laiali. Koristamata kodu on koristamata kodu, seda ei saa ajada ainult naiste kaela ja lisaks, olen ma üsna kindel, et meeste seas on see probleem statistiliselt suurem.

  1. Facebookis kadunud lemmikloomade piltide jagamisest ja kodutute aitamisest

Niisiis, ehk on suurem osa neid, kes üritavad lemmikloomi facebooki kaudu üles leida, naissoost, aga tegelikult on sellel jagamisel ka kasu. Kodutud loomad leiavad kodusid ja kadunud loomi leitakse, kuigi ma pean tunnistama, et see on tüütu. Facebook on lihtsalt võimalus kiirelt infot levitada, mistõttu see jõuab kiiremini suuremate hulkade inimesteni kui kuulutuste kleepimine bussipeatustesse.

Mis puutub kodututesse, siis lemmikloomad ja kodutud on kaks väga erinevat nähtust. Ma saan puhtteoreetiliselt aru nende vahele tõmmatud sarnasusesse, aga kadunud lemmikloom ja elu hammasrataste vahele jäänud inimene pole võrreldavad. Kodutud ei ole meeldiv seltskond ja päris paljudel juhtudel teevad kodutud end ise ebameeldivaks ebasündsal moel ebaadekvaatses olekus ligi tikkudes. Kahtlemata peaks kodutuid rohkem abistama ja ma olen päris kindel, et nii irooniline, kui see poleks, oleks kodutute abistamise liikumise oluliseks osaks Facebook. Seda just sellepärast, et seal on võimalik kiiresti paljudele infot levitada, et leida vabatahtlikke või ressursse, millega kodutuid aidata, tehes abiliikumise efektiivsemaks.

  1. Naised võtavad oma elustiili juhendiks naisteajakirjad

Mida edasi see nimekiri läheb, seda rohkem hakkan ma mõtlema, kust kohast härra Autor võttis need kõik (loodetavasti teadusliku täpsuse nimel väga paljud) näited. See tundub justkui naistel poleks enamasti piisavalt enda ajusid, et taibata ära, milline osa naisteajakirjades on pisut jabur ja millisest võiks mingit kasu olla. Ma saan aru, et pisut totakas on iga kuu ajakirjade kuu trendinippide järgi oma garderoobi sättida, aga ma olen päris kindel, et Eestis nii palju selliseid naisi pole, kes ei suudaks muud moodi eksisteerida, kui naisteajakirju Piiblina võttes.

Mis puutub maailmaparandajatesse, siis ma ise küll ei salli seda tühja loba, mida „tibinatele” meeldib rääkida, aga olgem ausad, parem maailmaparandaja kui niisama tühjalüpsja.

  1. Naistel pole enesekriitikat

See on nii vastuoluline teema ja samal ajal ka teema, mille alla ei tohiks üldistada kõiki naisi. On väga palju naisi, kes on liiga enesekriitilised kõiges, mida nad teevad. Seda peetakse liiga äärmuslikuks. Siis on väga palju naisi, kes arvavad, et üleüldiselt on kõik nende teod head ja õigustatud. Aga miks, härra Autor ja preili-Mul-On-Väga-Häbi, vaatate te ainult äärmuslikke olukordi? Miks ei tunnustata neid väga paljusid naisi, kes suudavad vabandada oma vigade pärast, millega tõestavad, et nad saavad aru, kui nad tegid midagi valesti ja suudavad selle eest vastutust võtta ? Miks ei tunnustata neid naisi, kes suudavad end distsiplineerida ? Neid, kes vaevuvad end hommikul 10 minutit varem üles ajada, et natuke võimelda, kuigi nad üldse ei viitsi tegelikult ? Neid, kes üritavad rahulikult ära kuulata kellegi teise konstruktiivse kriitika ja seda arvesse võtta ? Neid, kes loovad endale eesmärke ja liiguvad nende täitmise suunas ?

  1. Naised pole enesekindlad

Preili Kes On Häbisse Suremas vastus sellele punktile oli ääretult silmakirjalik ja labane. Ta ise tunnistas kuskil kõrgemas punktis, et ta kleebib endale võltsripsmeid, et enesekindlust saada. Siis argumenteerib ta, et kontsad on enesepettus? Ma ei suuda uskuda, et ma elan samas riigis naissoost inimesega, kes võtab nii avalikult sõna nii julmalt kogu oma soo vastu. 10 cm kontsad on idee poolest sama palju enesepettus, kui võltsripsmed. Võltsripsmed rikuvad inimese enda ripsmeid, mida meil on vaja, selleks et silmast mustust eemale hoida. Lisaks sellele, kipuvad võltsripsmed varjama inimese vaatevälja, mis pikas perspektiivis on kahjulik silmanägemisele.
Siinkohal palun ma kõigil mitte valesti aru saada, ühiskond on juba selline, et mehed on visuaalsemad ja ühiskond eeldab naise välimusest rohkem, mistõttu kerge enesepettus üldise hingerahu nimel on täiesti põhjendatud.

Tahaksin veel meenutada härra Autorile, et Eestis on seis praegu selline, et kõrgharidusega naisi on rohkem kui mehi, seega väita, et naised ei raja enesekindlust haritusele või saavutustele on täiesti põhjendamata.

  1. Naised on ülbed

Härra Autor väitis siinkohal midagi, mille idee tundus olevat, et naised on ülbed, kui mehed pole haritud. Olgu, ehk ülbe olla on naistest kohatu, aga nähes seda pikka nimekirja eeldustest, mida mees ise naise kohta üles seab, ei ole mehelt hariduse eeldamine minu silmis mingi probleem.
Preili sõnavõttu pean ma taaskord ebasündsaks. Kuidas saab inimene teha maha kogu oma sugu, selle asemel, et üritada midagi teha selle nimel, et niiöelda halba muljet parandada ? Teiste inimeste halb käitumine pole õigustus isiklikuks halvaks käitumiseks.

  1. Naised ei oska emakeelt, ei austa keelt ega kultuuri.

Ääretult silmakirjalik on ette heita inglisekeelsete väljendite kasutamist kõnes inimesel, kes seda ise oma kirjutises korduvalt tegi ( viitega härrale). Mida ma nüüd sellepõhjal arvama peaksin ?

Mis puutub üleüldisesse emakeele oskusesse, pean ma paraku kahetsusega tunnistama, et ma olen nõus, et probleem on olemas ning et probleem on suur. Ma pean selle üle arutlemist siinkohal teemast kõrvalekaldeks, sest probleem pole taaskord otseses seoses sooga.

  1. Naised ei oska tantsida, vahemärkusega, et klubis hööritamine pole tantsimine

Kahtlemata on kena, kui naine oskab tantsida. Aga kui rääkida reaalsest tantsimisest, siis oleks vaja naise kõrvale mehi, kes oskaksid ka tantsida. Järjekordne olukord, kus pole asi ainult naistes vaid mõlema soo initsatiivi üles näitamises.

  1. Naised on tühja elu elamise peale orienteeritud

Ma pean seda solvanguks päris suure osa naissoo suhtes. Väga paljud naised tegelevad eneseteostusega ja kas hangivad või on hankinud endale mingi kõrgemat sorti haridusega. Kui rääkida olukorra keeruliseks muutudes selja keeramisest, siis millal sai naistest sealjuures patuoinas? Kui palju on Eestis raskustes üksikemasid, sest mees on otsustanud, et perekonnaelu talle ei istu ?

  1. Naised on üksteise suhtes õelad ja kriitilised

Ilmselt on see midagi, millega ma olen sunnitud nõustuma. Ma pean aga väljendama oma sügavat pettumust Häbistatud preili suhtes, sest ma olin naiivsel uskumusel, et olukord nii hull pole. Hoolimata tema värvikast väljaütlemisest ja ilmselgest vihast kogu naissoo vastu, julgen ma loota, et ma kohtan elus veel paljusid neide, kelle eesmärk ei ole olla teisest naissoost inimesest kõiges võimalikus parem.

  1. Naised väärtustavad oma nähtavasti madala väärtusega ülikoolikraadi kõrgemalt, kui oskustöölisi

Seega üritatakse siinkohal väita, et oskustöölistel pole šansse kõrgharidusekraadiga naisega ? See küll tõsi ei ole. Alamrassiks nimetamine on ikka tõsine süüdistus ja kahtlemata leidub ka selliseid, kuid üldistusena seda naiste kohta öelda on lihtsalt solvang.

  1. Naised ei oska naised olla, aga eeldavad sealjuures silmakirjalikult, et mehed on mehed

Kes on siis lõpuks need naised, kes on naised ? Need, kes oskavad tantsida, on enesekriitilised, kuid enesekindlad ja samal ajal suurepärased koduperenaised ? Need, kes palju ei joo ning on lahked ? Need, kes tahavad end teostada, kuid sealjuures leiavad endas piisavalt jõudu, et mehele üles vaadata ? Kes peaksid siis olema need mehed, kes on mehed ? Kui me ei tohi silmakirjalikud olla, peaksid ka mehed suutma olla enesekriitilised.

Ma pean ka siinkohal lõpetuseks tsiteerima preilit : „Et ma ei sunniks teda mingit tobedat kapsunis rott-koera jalutama ja minu roosat käekotti kandma.” Selle nimel, et taaskord üle küsida, kus on kõik need inimesed, kõik need ülbed grillkanad, kes klubides paljalt ringi jooksevad lootuses leida rikast meest, kes neile elu kinni maksaks? Kus on kõik need naised, mis teda iseenda sugu nii sügavalt jälestama pani ?

Ma tänan lugemise eest ja ma siiralt loodan, et keegi ei võtnud midagi sügavalt isiklikuna.