Lugeja: minu peamised vaenlased on riik ja tööandja
Valimised imevad viimasegi energiaraasu välja ja niimoodi iga paari aasta tagant! Ise ma valimas ei käi, sest iga viimane kui poliitik on valevorst või vähemalt tugeva potentsiaaliga selleks saada, kuid valimistrall ärritab mind sellegipoolest. Ma ei suuda tasuta ühistranspordis kesklinna poole sõites suurtelt plakatitelt neid naerunägusid enam ära vahtida. Okseleajav elurõõm ja positiivsus vahib vastu! Võlts nagu kolmekümneeurone rahatäht!
Ühistransport on peale piletite kaotamist muide palju haisvamaks muutunud. Mõnikord on mul tunne, et haisen ka ise tasuta ühistranspordi järgi. Kui ainult keegi korra majja lööks ja pakuks mulle teenust, mida väärin! Võibolla oleks ka tööle sõites meel rõõmsam.
Ehkki vaevalt. Töötan supermarketis kassapidajana. Mul on kaks peamist vaenlast: riik ja minu tööandja. Kui saaksin nad kuidagi seina äärde sundida ja mul oleks ainult üks kuul, oleksin suure dilemma ees. Ühelt poolt sunnib mu tööandja mind töötama pikkades vahetustes ebaväärika palga eest ja teiselt poolt võimaldab riik tal seda teha. Tõbrikud, ma ütlen!
Eelmisel aastal teenis minu tööandja 4 miljonit eurot kasumit! Selle arvelt oleks saanud kerge vaevaga tõsta 3000 töötaja brutopalka 80 eurot kuus! Ilma igasuguse keberniidita, efektiivsuse või lisandväärtuse tõstmise utoopiata, millest jahuvad ettevõtte juhid palgaläbirääkimistel. Ma olen juba niigi maksimaalselt efektiivne! See 80 eurot ei tooks küll naeratust minu näole tagasi ja motiveerimisest on asi kaugel, kuid see oleks vähemasti mingigi algus!
See, ja siis muidugi elukallidus! Poodide ja apteekide hindadest ma parem ei räägigi, aga nüüd on neetud kapitalism ka turuplatsile jõudnud! Hiljuti tegi üks kohalik tomatikasvataja komejanti ja mängis end märtriks, annetades rahvale 7 tonni tomateid, selle asemel, et neid poes taskukohase hinnaga müüa! 89 senti kilo! No pagan, kullahinnaga kasvataks isegi tomateid, kui mul kasvuhoone oleks!
Vähemasti toodaksin kvaliteetset kaupa. Mitte ussitavaid virsikuid või kõvera kujuga jäätisi. Kui mina mingit toodet sadades tuhandetes tükkides toodaksin, oleks see asi mul nii käpas, et kõik kulgeks nagu õlitatult. Praegused tootjad? Pahnameistrid, kes ei raatsi oma töölistele väärikat palka maksta!
Üks küüniline sõber tavatseb küsida, et miks ma torisen ja ise oma sissetulekute eest vastutust endale ei võta. Ta ei saa ju aru, et mitte kõik ei ole ärikad ja mina sõltun oma tööandjast ja riigist. Neilt saan ma minimaalset võimalikku toetust. Üks saladus mul oma küünilise sõbra ees siiski on: mul on nimelt teine töö ka. Teen seda salaja, kuid see on mu unistuste töö. Kahju, et selle eest ei maksta, oleksin või sees.
Mu sõbrad, ma olen nimelt vabakutseline kriitik.
