Küllap mõjutas see, et sain CV-le vastuse ja mind kutsuti kontorisse kohale ning võeti jutule. Ülemus oli venekeelne, aga turvaülem oskas eesti keelt, nii et saime hakkama. Lepingud tehti valmis ja tööpostile asusin juba samal päeval, öisesse vahetusse.

Mõtlesin, et mis seal ikka – uhke munder seljas ja paks jope ka – asi see siis seal objektil siseruumides olla on? Viidi kohale ja vahetus kestis hommikul kaheksani välja. Magada ei tohtinud, aga tegelikult sai ikka silm kinni lastud, sest alumisel korrusel olid teised turvamehed ja pehme pesake ka – mis sa teed, kui uni peale kipub...

Töötasin seal natuke üle kolme nädala. Oleksin kauemgi olnud, sest suveaeg, aga peagi hakati kaela määrima 24- ja isegi 48-tunniseid vahetusi, jutuga, et neil pole kedagi teist võtta ja et olgu ikka mina, sest ma juba harjunud ka. Mulle hakkas see ööloomakese elu tervise peale ja kogu aeg ei taha ju tööl olla ka.

Meenutades tundub see praegu positiivne kogemus – sain julgust juurde ja rahakoti paksemaks, aga korrata seda siiski ei sooviks.

Toimetaja märkus: lugu on vastus üleskutsele "ANNA TEADA: Milliseid juhutöid oled leidnud ja kuidas?"